Vanasti oli saun talu süda, kus elu nii algas kui ka lõppes. Saunas suitsutati liha ja kuivatati ravimtaimi. See oli peamine pesemise koht ja talve külmematel päevadel isegi elati koos loomadega saunas. Tänaseks päevaks on sauna roll paljuski muutunud, ent populaarsus siiski säilinud. Ei ole oluline millisesse sauna minna. Kõik need pakuvad turgutust nii ihule kui hingele, kuid miks mitte proovida midagi uut ja huvitavat? Alljärgnevalt toome välja mõned huvitavad saunad, mida Muhus, Saaremaal ja Ruhnus proovida saab.

 

Spaade erilisemad saunad

Spaapuhkus on üks lihtsaim viis saunaelamuse saamiseks. Klassikalise Soome sauna ja aurusauna kõrval on Saaremaa spaades mitmeid huvitavaid variante. Näiteks pakub Grand Rose SPA saunakeskus kadakasauna, mis on 60 kraadine ja suure õhuniiskusega kadaka aroomidega saun. Tõeliselt saaremaine!  Georg Ots SPA ootab tõelisi saunasõpru leilisauna "Sven". See 80-kraadine Soome saun on mõeldud neile, kes eelistavad saunas olla ilma riieteta, nii nagu vanad skandinaavlased seda kunagi tegid.  Mitmes spaas saab soovi korral rentida privaatsauna. Kui Arensburg Boutique Hotel & Spa privaatsaun asuvab spaa-kompleksi lähedal, siis Johan Spa on enda privaatsauna viinud hoopis hotelli katusele. Lisaks kuumale leilile saad seal nautida ka kõrget vaadet Kuressaare vanalinnale. Värskemad tulijad spaa-saunade ridades on 2022 aasta lõpus avatud 7 erineva saunaga Asa Spa Hotelli saunakeskus ning 2023 kevadel lisandunud Meri Spa Hotelli 6 erinevalt sauna, mille seas ka põnevusttekitavad vihma- ja tõrvasaun. SÖRWESPA on koht, kus lõõgastuda ja leida üles see maagiline vabastav meeleseisund, mis on olnud sörwelastele iseloomulik läbi aastasadade.

Saun koos õpitoa või noorendava allikaga?

Tõelise sauna elamuse saad mõnest ajaloolisest saare talust. Näiteks Maali talu saun seisis esimesed 100 aastat Ahjal suitsusaunana. Pärast Saaremaale toomist sai sellest keriseküttega saun. Lisaboonusena on saunalistel võimalik osaleda viha meisterdamise ja kehakoorija valmistamise õpitubades. Saaremaiseid saunarituaale on võimalik nautida Sanna Saunas, mis pakub tõelist lõõgastust nii kehale kui ka vaimule.

 

Sadama talus vihtlemine ja leilitamine on Saaremaa nõuetele vastav - mönus! Sauna kõrval  asub allikatiik, mille temperatuur on aastaringselt 3 kraadi. Peremehe sõnul väheneb allikas supeldes supleja vanus lausa 3,5 aastat. Toredad saunad leiab ka Värava talus ja Kalamaja hostelist. Saare saunakultuuri lahutamatuks osaks on päris ehedad suitsusaunad ja neid leiab näiteks Laugu turismitalust, Hiievälja saunakompleksist, Loode talust ja Kadakasuitsu B&Bst. Suitsusaunadest oleme kirjutanud täitsa eraldi blogi.

 

Muhu saarel romantilises Koguva kalurikülas ootab Sind sootuks isemoodi saunaelamus. Seal on võimalik saunatada otse keset merd. Bottengarni külalistemajas saab ööbida ujuvmajas, mille juurde kuulub ka õhtune saunatamine keset merd asuvas ujuvsaunas.

Rendi saun oma õuele või üksikule mererannale

Kui olemas on asukoht sauna jaoks, aga sauna ennast ei ole, siis aitab vähemalt ajutiselt hädast välja sauna rentimine. Saarel pakutakse nii torusauna kui ka kümblustünni, mis tuuakse just sinna, kuhu sina tahad. Olgu selleks siis jõekallas või kohisev metsaveer. Sauna rentimise teenust pakuvad Saaremaal näiteks Kena rent, Rendisaunad ja Rendi Saaremaal. Nagu Kollane Allveelaev G laulis “Rendime, rendime saare peal sauna ja siis keskele, keskele floora ja fauna”. Tee laulusõnad reaalsuseks!

Tolm suuskadelt, uiskudelt ja kelkudelt on maha pühitud. Lapsed on saanud küngastel liugu lasta, sportlased murdmaasuusatada. Sellele talvele omaselt on populaarne end ka jääaugus karastada, kuid mida me talvel Saaremaal veel teha soovitame?

 

Lohesurf lume peal

Suvel on lohesurfamine populaarne tegevus, millega mõnus päev merel veeta, kuid tuule saab lohele alla võtta ka talvel ja surfata hoopis lume peal. Asjatundjad ütlevad, et algajale on just lihtsam alustada talvel, sest lohe ei pea kasutama jõudu surfaja vee peal hoidmiseks ja saab tegeleda vaid edasiliikumisega.

 

Talvise ja suvise lohesurfi tunnetus on täiesti erinev ning tegu on tehniliselt erinevate aladega. Kindlasti on mõlemad väärt järele proovimist! Varustuse osas on talvel vaja soojemalt riietuda ja kasutada kas tavalist mäelauda või spetsiaalset lohesurfi lumelauda. Talvise surfamise asukohaks sobib lumine põld, aas või see sama suvine meri, millele jääkate peale on külmunud. Maa peal surfamisel, tuleb vaid arvestada heitlike tuuleoludega.

Ratsamatk talvevõlumaal

Kas pole mitte muinasjutuline mõte ratsutada läbi talvise looduse? Saaremaal on ka talvel mitmeid ratsatalusid, kes sellist elamust pakuvad. Kui ise ratsutama ei kipu, siis on võimalik minna reematkale - mõnusalt ree sees teki all istudes. Emotsioon talvisest Saaremaa loodusest on garanteeritud igal juhul. Loomingulisest liikumisest ei tule ratsatalude pererahval puudu. Näiteks Kõruse külas on Reinu ratsatalu ja Minni Hobutegevus hobuste taha rakendanud nii suusatajaid kui ka kelgutajaid. Seal juba teatakse, kuidas tunda rõõmu Saaremaa talvest.

 

Talviseid elamusi külalistele pakuvad Saaremaal mitmed ratsatalud.

 

Püüa jää alt kala

Kalapüük on saartele omane tegevus. Ükskõik kuhu suunda minna - üsna varsti tuleb meri ikkagi vastu. Talvel on kalapüük selle võrra mugavam, et paadi võib kaldale jätta. Natukene maad jalutada, auk jäässe puurida, õng sisse sulpsata ja võibki nautida looduse rahu. Loomulikult tuleb end väga soojalt riidesse panna, sest ootamist võib olla omajagu. Tõsisemad rannakalurid ainult õngega püütud saagi peale lootma jääda ei saa. Saagi püüdmiseks on neil jää all mõrrad, millest saab päris korralikku saaki. Kalad veetakse talvel kaldale paadi asemel kelkudega.

Tutvu jääpurjetamisega

Hoopis ekstreemne on jäätunud veekogu peal enam kui 100 km/h vuhiseda. Just sellise hoo saavad hea tuule puhul sisse jääpurjetajad. Saaremaal on selle spordiala maailma kiireimad harrastajad - maailmameistritiitel on siia tulnud mitmel korral. Spordiala harrastatakse kolmes eri klassis: Ice-Optimist, DN ning Monotüüp-XV. Viimane neist on kahemehe jääpurjekas. Tihtipeale valmistavad sportlased kelke ja uiske ise, sest nende sagedane soetamine on kulukas. Kui tekkis huvi rohkem teada saada või jääpurjetamist proovida, siis Saaremaa Merispordi Selts tutvustab seda spordiala huvilistele hea meelega. Hea talveilma korral viib ehk jäälegi.

Tekst: Eva-Maria Vaher

Kaanefoto: Jaak Nirgi

Õ või Ö?

Võib jääda mulje, et Õ ja Ö täht on saarlaste kõnes läbi aastasadade olnud nii terav teema, et selle lahendamiseks tuli lõpuks piir maha märkida. Tegelikkuses pole asi üldse nii hull ja enamik saarlasi suhtub sellesse pisiasja sarnase lohakusega, nagu hollandlased suhtuvad jalgratastesse – kõik sõidavad, aga kelle rattaga, keegi enam ei mäleta.

Eestikeelse 500-aastase kirjasõna loojateks olid ikka ju need va sakslased.

Kuna sakslaste alfabeedis polnud ühtegi sobilikku kurgust kõlavat vokaali pakkuda, siis härrased kuulasid natuke ja ütlesid pikka juttu pidamata, et see hääl, mida te teete, on „Ö“ ning kõik seesugust häälikut nõudvad sõnad tuleb kirja panna o-d, ö-d, e-d või oe-d kasutades ja asi Ants … või siis Hans. Ja mis seal ikka vaielda! Polnud ju keegi õ-tähte näinud. Lisaks oli ö-tähel terve rida eeliseid. Esiteks seda osati hääldada ning mis kirjakeele puhul eriti oluline, seda osati ka kirjutada. Seega õ-täht pidi veel enda ilmutamiseks öiget aega ootama. Ja oodata tuli üksjagu. Kokku üle 300 aasta, kuni lõpuks kirjamees Otto Wilhelm Masing leidis, et tol hetkel kasutuses olnud kirjakeel ei vasta kaugeltki sellele, kuidas eestlased ennast nö päris elus väljendavad ja õ-täht oligi sündinud.

 

Saare murdes puudub ka teine keeleuuendus, mille Masing välja pakkus. Tõsi, selle uuendusega tundub, et ta keeras ka mandrieestlase jaoks vindi üle. Nimelt soovitas ta kirjakeelde tuua märgi, mis võimaldaks vahet teha palgal ja palgil, tulbal ja tulbil, kannul ja kannil. See nö muljeerimismärk (vene k mjahkii znak) ei võtnud mandrieestlase kirjakeeles ka juuri alla, kuid kõnekeeles küll. Mandrieestlase jutus suudad sa väga hästi vahet teha palgal ja palgil, kuid saarlane kõneleb niigi nii pehmelt, et ei saa sa aru, kas ta räägib palgast vöi palgist.

Maa, kus kõneldakse lauldes.

Kuid saare murde taandamine ainult puhtalt nende kahe paarisaja aasta vanuse keeleuuenduse ignoreerimisele oleks ülekohtune. Need on loomulikult asjad, mis sa oma saarlasest vestluspartneri juures  esimesena tähele paned. Alles siis, kui sa oled selle ö-ga ära harjunud ja see sind kõnepruugis enam ei üllata, hakkad sa märkama ka saarlasele omast meloodilist, värsirütmis kõnemaneeri ja poeetilist lauseehitust. Seda kutsutakse saarlase „laulvaks“ kõneviisiks, mis on kogu saare murraku pärl ja selle järgi tunned saarlase ka pimedas ära.

 

Paljud põlised saarlased kasutavad õ-tähte oma kõnekeeles ja parimatel päevadel kõlab nende jutt nagu mandrieestlase oma, kuid enamasti on saarlase „laulev“ kõnemaneer nende kõnes jätkuvalt tajutav. Seega Õ ja Ö tähele püstitatud piiritähis ei märgista mitte niiväga ühe hääliku mõjupiirkonna lõppu ja teise algust, vaid pigem tähistab see maad, kust edasi kõneldakse lauldes.

Räägi nagu saarlane:

Põder põõnas põõsas – Pöder pöönas pöösas

Mõistan su mõtet – Saan so möttest aru

Kõik on hästi! – Kena keik!

Õnneks oli õhtuks kõik otsas – Önneks oli öhtaks köik löppend

Õpikust õpitu oli õhtuks ununenud – Öpikust öpitu oli öhtaks unund

Mõtetes heietama – Mötteid mölgutama

Võlg on võõra oma – Völg oo vööra oma

Saaremaal õhurõhk tõuseb ja vererõhk langeb – Saaremaal öhuröhk töuseb ja vereröhk langeb

Võõras, võta õlle juurde ka üks võileib – Vööras, vöta ölle körvale möni vöileib

Neiud, hööritage õrnalt puusasid – Noorikud, ööritage puusi öige örnasti

Öö – Öö

 

Tere tulemast Saaremaale!

 

Tekst: Valmar Kass

 

P.S. Saarlaste isemoodi kõnepruugist saad lugeda ka Mo Saaremaa 2019 aasta reisiajakirja leheküljelt 110.

„Meri on hingevajadus ja armastus,“ ütleb laulja, kirjanik, meremees ja oma elu peremees Jaan Tätte. Mitmenäoline meri ja saareelu Vilsandil on osa tema unistuste igapäevast. „Iga inimene otsib oma rahusadamat,“ on Jaan kindel oma elu valikutes.

 

See lapike maad Vilsandil on ilmselgesti Sinu ja Su pere (lastelaste) kasvamise jalajälgi täis. Ja meri on mõistagi hoogsaist aerutõmbeist kirju. Kas ise palju merel ringi seilanuna oledki nüüd oma rahusadamas?

Inimese suur ülesanne siin elus on leida hingerahu. Et see jõuaks kätte kasvõi natuke enne lõplikku ja igavest vaikust. Ei maksa loota, et rahu toob sulle mingi rahulik paigake: et tuled Vilsandile elama ja ongi rahu käes. Rahu toob sulle sinu teekond, sinu tehtud teod ja liikumine oma unistuste suunas. Selles mõttes on Vilsandi minu rahusadam küll – üks suur unistus on olnud tulla siia elama ja see on teoks saanud. Olen selle sihi nimel palju vaeva näinud ja see käidud tee teeb mind õnnelikuks, kuna arvan, et käisin õiget rada.

Kuidas keskmaa poiss sattus üldse omal ajal mereääremaale? Viljandi-Vilsandi – ühe tähe muutus ses paiganimes, mis oleks justkui ette määratud!?

Olin üheksa-aastane, kui esimest korda Vilsandit nägin. Mu Tallinna sugulastel oli siin suvemaja ja mind võeti Vilsandile kaasa terveks augustiks. Mäletan selgelt, kuidas suve lõpus paadiga saarelt lahkudes nutsin terve tee ja vaatasin Vilsandi poole tagasi. See oli esimene põhjalik armumine mu elus, millest nüüd on saanud armastus. Eks ma juba lapsena märkasin seda Viljandi-Vilsandi sõnamängu, vahel kirjutasin koolivihikutele Vilsandi 1. Keskkool, 9.b klass.

 

Mitu (tuhat) nägu on merel? Missugune Sind kõige enam köidab või hoopis hirmutab?

Jah, võtab ohkama! Oleks keegi mulle tookord öelnud, kui Vilsandil lapsena täispuhutavast kummimadratsist üritasin jope abil purjekat teha, et ükskord olen ma purjetanud ümber maakera ja pärast seda veel kord üle Atlandi ookeani ja veel kord üle Vaikse ookeani. Ja et ükskord on mul päris oma purjekas ja veel mitu muud paati – ei ma oleks seda uskunud. Pigem oleksin vihastanud narrimise üle.
Merd olen näinud palju ja igasugust. Magavat, ärkavat, naeratavat, hingavat, hoiatavat, pahast, vihast ja kurja merd... väsinud merd ja uinuvat merd. See on lõputu rida. Lisaks märganud mere erinevaid värve ja hääli, erinevaid laineid igas meres ja ookeanis. Olen väga rõõmus, et olen seda kõike kogenud. Kui istun oma Vilsandi rannas ja vaatan silmapiiri, siis on meil merega palju jutustamist. Või õigemini minul merele. Merel on minust ükskõik, tal ei ole mind vaja. Minul teda aga küll.

Missuguse kõlaga on mere hääl, millise tooniga see ürgne kutse, millest räägivad mere(hullud)mehed?

Kui olin kaks aastat n-ö Vene sõjaväes, saatis üks tüdruk mulle helikasseti, kuhu oli lindistanud tund aega mere häält, laineloksu rannas. Ta teadis, et igatsen üle kõige oma Vilsandit. Aga see ei olnud minu Vilsandi mere hääl ja ma olin väga pettunud. Kunagi olin Vilsandil giidiks pimedate rühmale. Mulle väga meeldis, kui nad ütlesid, et sellist merd nad pole kunagi kuulnud. Eks siin on vee all peidus 400 miljoni aasta vanuseid korallrahusid, mida meremehed on alati kartnud, ja need panevad mere häälitsema ka tuulevaikuses, justkui raskelt ja vaevatult hingama. Väga erinev on suvise ja talvise mere hääl – sooja ja külma vee hääl. Külm vesi on paks ja raske, siis moodustuvad täiesti erinevad lained.

 

Kes meri hõikab Sind või kisad ise ta järele?

Meri ise ei kutsu inimest kunagi. Meri pole inimese koht. Aga meres, selles lõputuna näivas avaruses ja vabaduses on inimhingele, kes otsib avarust ja vabadust, väga suur ja oluline koht. Pärast pikemaid meresõite on oi kui raske jälle maise eluga harjuda. Tore on vaadata maailma sadamates teisi meremehi. Nende silmades on kõigil midagi ühist, midagi väga klaari.

 

Erinevad karakterid on Sulle teatriteed käinuna ja kirjutava mehena tuttavad. Millist etendust merelt ootad, kui oma kodumerepingil looži istud ja vaatama asud? Mida seal näed ja märkad?

Kõik on kuradi äge. Mul on oma rannas tõesti üks pink, kus käin etendusi vaatamas. Veedan seal täisjõus tööeas mehe kohta ehk liiga palju aega, aga see on parim, mida saareelu mulle pakub. Vahel, kui olen jäänud liiga kauaks taluõuele kodutöödega mässama ja jaurama, tuletan endale ikka meelde, et elan siin mere pärast, mitte selle puust kasti pärast, kus öösel magada saab.

Ja need etendused, mida meri pakub, on alati erinevad. Lemmikud on need, kui tean ilmaennustusest, et torm on tulemas ja hetkel on täielik tuulevaikus. Siis istud seal pingil esireas ja vaatad peegelsiledat veepinda ja ootad esimesi tormi märke. Ja kuidas korraga hakkab veepind kergelt õõtsuma, nagu kellegi rind hingaks aeglaselt – siis hakkab meri end liigutama. Tõusuvee aeglased lained hakkavad randa veerema ja mustad pilved kerkivad silmapiiri kohale. Ja paari tunni pärast on maru ja raju kohal ning nende eest tuleb põgeneda. Eks päris teatris ka ootad, et midagi juhtuks, et näitlejate armastatud kandvad pausid liiga pikaks ei veniks.

Aga mere vaatamisega on – kulunud võrdlus küll – nagu naise vaatamisega. Üks asi on vaadata tänaval lihtsalt ilusat naist, teine asi on kohata ootamatult naist, kellega sul kunagi on mingi suhe olnud ja armastus ehk pole veel päriselt otsa saanud. Mere vaatamisega on sama jama. Kui sul on temaga pikem suhe olnud, tead ja tunned teda rohkem, siis on ka rohkem, mida vaadata.

Mida meremees merel mõtleb? Ja kodu poole seilates?

Selle kogemuse sain ma ümberilmareisil. Olin seda varemgi kogenud, aga mitte nii selgelt. Pikal merereisil võib kätte jõuda aeg, kui sa ei mõtle mitte midagi. See on tunne, mida tahaks kogeda veel ja veel... See on vist sama, mida püütakse saavutada mediteerimiste ja joogaga. Korraga sa ei mõtle mitte millelegi ja samas tunned kõigega kokkukuuluvust – merega, taevaga, tähtedega. Korraga saad kõigest aru.

 

Mis või kes on merejumal? Oled teda merel kohanud või enda lähedal tunnetanud?

Nagu juba ütlesin, ei ole meri tegelikult inimese koht. Inimene on loodud maa peal elama. Ja maa peal ma näen inimesi, kes usuvad üht või teist jumalat, aga tegelikult ei usu eriti midagi.

Merel võiks öelda, et kõik meremehed on usklikud. Meri võib sinu ja laevaga teha, mida ise tahab. Sa adud, kui suur ja hoomamatult tugev ning ettearvamatu ta võib olla. Ja siis ootad ja loodad, et keegi sind hoiaks ja kaitseks. Neid tegevusi, mida Neptuni hirmus merel ei tohi teha ja mida peab tegema või mida peab missugusel nädalapäeval tegema ja mida mingil päeval ei tohi teha – neid keeldusid ja käskusid on merel rohkem kui maa peal kristlastel. Ei alga ka minul ükski meresõit ilma väikeste rituaalideta. Mere vastu peab olema suur aukartus ja austus.

Intervjuu: Terje Metsavas

 

Pikemat intervjuud saad lugeda reisiajakirjast "Mo Saaremaa" lehekülgedelt 52-53.

 

 

 

Esimesed filmivõtted toimusid Saaremaal rohkem kui 60 aastat tagasi.

Esimesed teadaolevad filmivõtted toimusid Eestis 112 aastat tagasi. Võttis mõnikümmend aastat aega, kui filmitegijad saabusid ka Saaremaale. Esimene Eesti mängufilm, mille võtted toimusid ka Saaremaal, on 1959 aastal linastunud „Veealused karid“.

 

Tõenäoliselt on kuulsaim saarel vändatud Eesti film mitte Saaremaal, vaid hoopis Muhus üles võetud. Koguva külas, Nuki talus, filmitud „Siin me oleme“ (1978) on Eesti filmiklassika tõeline pärl. Kolm kuud kestnud filmivõtteid meenutavad kohalikud siiani muigega. Filmimiseks kasutatud maja on tänagi sama pererahva kasutuses kui toona. Kapriise ja kuraasi täis Tallinnast pärit proua puhkuseplaanidest idüllilisel Muhu saarel kujunes meeletu sündmuste virvarr, mida on naljakas vaadata nii esimest kui kümnendat korda. „Siin me oleme“ on läbi ja lõhki Muhu film. Sellest on mitme generatsiooni jaoks kujunenud saarelise puhkuse võrdkuju. Meri kohiseb, lambad määgivad, rahuliku oleku ja muheda ütlemisega saarerahvas ajab omi asju.

Koguva külast vaid mõne kilomeetri kaugusel filmiti kümmekond aastat varem teinegi Eesti komöödiaklassika. Sedapuhku ei toimunud filmi tegevus mitte saarel, vaid poolsaare moodi saarel, kuhu grupp unetusetõve all kannatavaid mehi sanatooriumi asemel eksperimendi korras viiakse. Entusiasmist tulvil seltsimees unetute põgenemiskatsed „Mehed ei nuta“ (1968) filmis võeti üles Kõinastu laiul.

 

Eelmise sajandi lõpukümnenditel filmiti Saaremaal mitmeid linateoseid nagu näiteks "Corrida" (1982) ja "Georgica" (1998). Saaremaal, kui paigal, filmides kandvat rolli ei olnud ja sestap neil pikemalt ei peatu. Küll aga sai 1992. aastal esilinastunud Raimond Valgre eluloofilmis „Need vanad armastuskirjad“ palju tähelepanu Kuressaare Kuursaal, kus võtted toimusid. Oma ajaloolise interjööriga sobis kuursaal 1940ndate elu-olu edasiandmiseks suurepäraselt. Tänapäeval pakutakse suuresti ajaloolisel kujul säilinud sisekujundusega hoones Ku-Kuu restorani poolt hõrku sööki-jooki.

Psühholoogilisest draamast musta huumorini - Saaremaal on filmitud kõike.

Saaremaa kui põneva võttepaiga avastasid 2000ndate alguses mitmed Eesti režissöörid. Psühholoogilise draama „Somnambuul“ (2003) võttemeeskond sai tunda ilmataadi tujukust, kui Kiipsaare tuletorni juures toimunud võtteid saatis torm ja maru. Paar aastat hiljem Saaremaal toimunud absurdivõtmes ajaloolise seikluskomöödia „Malev“ (2005) sisevõtted toimusid Kuressaare linnuses ja välivõtted mitmel pool üle terve saare. Aasta hiljem esilinastus viikingilaevast ja isa otsimisest pajatav lastefilmi „Ruudi“ (2006), mis oli 100% filmitud Saaremaal. Muide, filmis nähtud Vana Ormi viikingi villas saavad kõik soovijad öö veeta, sest juba filmivõtete ajal tegutses seal turismitalu. Saaremaal on üles võetud ka suur osa mängufilmist „Kertu“ (2013). Saaremaine rahulik kulgemine sobis filmis kajastatud väikese külakogukonna varjatud suhete ja ebatavalise armastusloo portreteerimiseks väga hästi.

 

Pärast mõneaastast pausi sai Saaremaa suuremalt kinolinale taas 2018. aastal, kui kinodesse jõudis mustast huumorist pakatav järjefilm „Klassikokkutulek 2“. Välivõtted viisid filmi peategelased, kolm keskeakriisis vaevlevat sõpra, seiklema üle terve saare – praamist kuni Sõrve sääre tipuni. Erakordseks muudab filmi asjaolu, et teose esilinastus toimus Kuressaares. Seda pole juhtunud ei enne ega pärast „Klassikokkutulekut“.

Mida tulevik toob?

„Apteeker Melchiori“ keskaegseid müsteeriume planeeriti esmalt lahendada vaid Kuressaare lossis. Saaremaa võttepaikadega tutvudes selgus, et filmi olustikuga sobivaid lokatsioone on siin rohkemgi ja nii jäädi saarele filmima tervelt kaheks nädalaks. Ekraanidele peaks „Apteeker Melchiori“ triloogia teine osa jõudma 2022. aastal. Samal aastal peaks kinodesse jõudma ka kultusfilmi "Siin me oleme" uus versioon "Suvitajad" mis samuti üles võetud Saaremaal.

 

Viimase 60 aasta jooksul on Saaremaal ühtekokku filmitud rohkem kui 20 erinevat Eesti mängufilmi. Mitmed neist on jõudnud kultusfilmi staatusesse ja müügiedetabelite tippu. Saaremaa Arenduskeskuse initsiatiivil loodud Saarte filmifondi toel tuleb loodetavasti tulevikus siia veelgi enam filmitegijaid ja Saaremaa vaated saavad kinokülastajaid aina enam rõõmustada. Saaremaal tehtud filmid on ennast kindlalt naelutanud kinopubliku südamesse ja loodame, et nii jätkub ka tulevikus.

Kui soovid saada vihjeid oma järgmiseks Saaremaa reisiks või kuulda, mida põnevat meitel toimub, siis Liitu Visit Saaremaa uudiskirjaga. Hakkame sulle kord paari kuu jooksul saatma reisisoovitusi.

 

Kena lugu!

Kas oled mõnikord mereääres märganud lohesurfareid ja mõelnud, mis tunne sedasi vee peal sõitmine võiks olla? Või, kes on need inimesed, kes seda teevad? Ja kus ja kuidas üleüldse lohesurfariks saadakse? Ei ole paremat kohta selle kõige välja uurimiseks, kui Saaremaa, üks Eesti lohesurfarite meelispaiku.

 

Eesti esimesed lohesurfarid ilmusid Saaremaa randadesse 25 aastat tagasi.

Eestisse jõudis see harrastus sajandivahetuse paiku. Tõenäoliselt olid just saarlased esimesed, kes lohed rannas täis pumpasid. Üks esimesi, kes saare randades lohesurfi harrastama hakkas oli Kaur. Õppida polnud kelleltki. Nii kuluski esimene suvi äralõhutud lohe jälle ja jälle paikamisele. Aga tarvilik oskus seegi. Lõhutud lohede paikamise asjus tasub Kauri käest abi küsida ka täna. Paar aastat hiljem tüdines merel ringi tuhiseva mehe ootamisest ära Kauri kaasa Rita. Nii jõudsid merele ka esimesed tüdrukud.

 

Lisaks kiiruse arendamisele (Kauri isiklik rekord on 88 km/h ja Rital 70 km/h) ja kõrgele hüppamisele (Kaur 19 m, Rita 8 m) teevad lohesurfarid ka efektseid trikke. Kaur on Saaremaa surfarite hulgas selles vallas kindlasti parimate seas. Aga kaelamurdvad trikid ei ole neist kummagi jaoks kunagi olnud eesmärk omaette. Nii Kaur kui Rita harrastavad lohesurfi ennekõikke vabaduse tunde pärast, mida merelkäik pakub. Meri, lained, tuulevaiksetel momentidel rannajutud ja sõites juustes tuhisev tuul – see kõik ongi aastateks surfi külge naelutanud. Oma lemmik Saaremaa surfikohaks peavad nad mõlemad Tehumardit.

Saaremaa vallavanema leiab vabal ajal surfilauaga merelt

Lohesurf on ka Saaremaa valda juhtiva mehe suur kirg. Kui Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk kümmekond aastat tagasi uut hobi otsis olid kaalukausil motokross või lohesurf. Arvestades enda ekstreemsuse janu ja mõlema spordiala ohtlikust, tundus neist kahest mõistlikum valik lohesurf. Sõitjaid Saaremaal siis ülearu palju ei olnud ja ka Mikk õppis sõitmise omal käel ära. Ja mitte ainult sõitmise. Tema eesmärk on algusest saadik olnud kiiremini-kõrgemale-kaugemale. Üsna pea tulid ka esimesed hüpped ja tänaseks on efektsed trikid tema leivanumber. Ise peab ta board-offi üheks tehniliselt keerulisemaks trikiks, mis selgeks on õpitud. Kunagi lubab ta ära teha ka Jesus-walki, mis seni on kättesaamatuks jäänud. Oma lemmik surfikohaks peab Mikk Pidula randa. Kas vallavanema tähtsa ja aeganõudva töö ning pereelu kõrvalt üldse jääb aega merel käimiseks? Piisava tahtmise juures on kõik võimalik. Ja tahtmist Mikul jagub. Nii surfilaual kui valda juhtides.

Kuidas saada lohesurfariks?

Tahaksid ka lohega merele? Kuigi surf on nii korraliku trenni kui teraapia eest, ei ole füüsiline vorm surfi õppimise puhul kõige olulisem. Kuigi sportlik taust tuleb kasuks, on surfi õppimises kõige tähtsam koordinatsioon. Käsi-jalg-silm-aju peavad kõik koostööd tegema. Ideaalset vanust surfi õppimiseks ei ole. Alustada võib nii koolieas, kui pensionieelikuna. Tähtis on, et silmis on tahe ja peas arusaam, et tegemist on ekstreemspordiga ja äpardumisteks peab valmis olema. Andekamad on nullist sõitma hakanud kuue tunniga. Kuid see on siiski pigem erand. Reeglina läheb kauem.

 

Kui palju see maksma läheb? Koolituse hinnad on Eestis keskmiselt 60-75€/h. Lisaks peab arvestama ka varustuse hankimisega. Surfipoest tutika varustuse puhul võivad summad küündida mitmetesse tuhandetesse. Samas ajab algaja jaoks tihti asja ära ka teise ringi kaup, mis hea eeltöö korral võib osutuda uue vääriliseks. Sel juhul võib hakkama saada ka tuhande euro või isegi vähemaga. Saaremaal koolitavad surfareid Mändjala surfclub  ja Miniloots

Saaremaal leiab sobiva tuulesuunaga ranna maksimum 30-minutise autosõidu kauguselt

Tänaseks on Saaremaal surfareid palju. Aktiivselt merel käijaid paari-kolmekümne ringis. Kes nad on? Rannast võib leida õpetaja, ajakirjaniku, ettevõtjaid, meediku, meremehe, füüsikadoktori, hambatehniku jne. Ole kirurg või kosmonaut, rannas oled sa lihtsalt surfar. Üks omadest. Rannasõprused on reeglina kestvad ja tugevad ning tänu “kirjule” seltskonnale väga maailmapilti avardavad. Avasüli võetakse vastu ka kaugemalt tulijad. Kuigi sõitjaid on palju, on Saaremaa randades siiski piisavalt ruumi kõigile. Erinevalt Tallinnast või Pärnust, kus „parimatel päevadel“ on lohe lohes kinni, on saare rannas ruumi kõigile. Kui korraga on merel 25 lohet, on tegemist juba väga tiheda liiklusega.

 

Erinevalt enamikest teistest spordialadest ei saa surfi harrastada siis, kui tuju tuleb. Surfamise jaoks on esmatähtis tuule olemasolu. Ja mitte ainult asjaolu, et tuul puhub piisavalt tugevalt, vaid tuul peab puhuma ka sobivast kandist. Tõsiasi, et Saaremaal leiab sobiva tuulesuunaga ranna maksimum poole tunnise autosõidu kauguselt, muudab saare üheks Eesti parimaks surifikohaks. Sobiva suurusega lohe olemasolul on „sõidetavad“ ca 1/3 päevadest. Sõidetakse ka väljaspool suve ja kõige “magusamaid” surfiilmasid pakuvad just sügistormid, mis peagi saabumas on. Tsiteerides surfiklassikuid: „Saaremaal ei loe, kust tuul puhub. Tähtis on, et auto paak oleks täis.“

 

Saaremaa surfikohad ootavad Sind!

Lisaks surfile saab Saaremaal harrastada ka mitmeid teisi põnevaid veeharrastusi, mille kohta saad lähemalt lugeda meie mereliste tegevuste lehelt.

Milliseid emotsioone tekitab Sinus sõna „politsei“? Ärevust? Kontrollid igaks juhuks oma auto kiirust? Tegelikult ei ole vaja politseid karta. Saaremaa politseid kohe kindlasti mitte. Siin on isegi korravalvurid täitsa kenad inimesed.

 

Kuressaare politseijaoskonnas on tööl 59 inimest. Nagu korrakaitse puhul tavaliselt, on ka saare politseinikud enamasti mehed, aga politseimajas käib tööl ka 13 naist. Lisaks Kuressaarele tagab Saaremaal turvalisust  kuus kogukonnapolitseinikku üle terve saare. Keskmine reageerimiskiirus kõikidele erinevatele juhtumitele/väljakutsetele üle Saaremaa on 15 minutit. Korraga liigub Kuressaares ringi ca 3 patrulli. Politseinikke võib kohata nii autoga sõites, jalgrattaga tiirutamas kui ka tänaval jala patrullides.

Mandri ametivendadega võrreldes on saare politseinike elu rahulikum. Eks need saarlased olegi selline rahulik rahvas. Kui sellele lisada veel väikese kogukonna ühtekuuluvustunne ja loomulik naabrivalve, siis on Saaremaa üks kena rahulik kant. Seda kinnitavad ka uuringud. Vastavalt uuringutele on Saaremaa üks Eesti turvalisemaid piirkondi. Mullu läbi viidud elanikkonna rahulolu-uuring näitas, et oma politseijaoskonna tegevusega on saarlastest õige pisut rohkem rahul vaid hiidlased ja Viljandi elanikud. Tundub, et saarlased on rahul enda politseinikega ja politseinikud on rahul ka saarlastega. Ega ka turistide kohta pole midat’ santi ütelda.

Politseinike juurde on saarekülalistel enamasti asja seoses kadunud esemete või dokumentidega. Kuigi vargusi nii hoonetest, autodest kui avalikust ruumist ei toimu saarel väga tihti, siis oma asjadel (eriti elektroonikal nagu telefonid ja kaamerad) tasub silm avalikes kohtades siiski peal hoida. Liiklusintensiivsus on Saaremaal ja Muhus mandriga võrreldes pigem madal. Liiklusõnnetusi tuleb siiski ette. Suurem osa neist jäävad õnneks pisikesteks kõksudeks suuremates parklates. Maanteedel tasub eriti ettevaatlik olla päikesetõusu ja –loojangu ajal. Just siis armastavad rohkem ringi liikuda metsloomad, kes oma jalutuskäikudel teinekord ootamatult ka maanteele satuvad. Alkoholi tarvitamine ja auto juhtimine ei käi Saaremaal käsikäes!

 

Aga mis saab siis, kui politseilt abivajaja ei räägi eesti keelt? Kuressaare politseijaoskonna oma jõududega suudetakse jutud selgeks rääkida nii inglise, soome kui vene keeles. Vajadusel on 24/7 telefonikõne ulatuses politsei käsutuses ka tõlgid. Seni on Kuressaare politseijaoskonnal tõlkeabi vaja läinud näiteks prantsuse ja saksa keeles. Aga vajadusel ollakse valmis abistama ka keerulisemates keeltes, nagu näiteks türgi, araabia või berberi.

Muretsema ei pea ka selle pärast, et äkki ei leia politsei Sind ülesse, kui abi vajad. Kuigi oma täpse asukoha teadmine tuleb kasuks, siis abi ei jää tulemata ka siis, kui oskad oma asukohaks öelda vaid „natuke maad sellest vanast tuulikust vasakule“. Politseil on tänapäeval võimalik Sinu asukoht kõne ajal positsioneerida. Pea aga silmas, et metsa minnes oleks telefoni aku laetud.

 

Üle 800 kilomeetrit pika rannajoonega „mereriigina“ tuleb Saaremaa politseil tegutseda ka vee peal. Merepäästel tuleb aeg ajalt abi osutada navigeerimisvea tõttu madalikule sõitnud alustele. Juhtub sedagi, et kütuse lõppemise tagajärjel jääb veesõiduk sihitult merele triivima. Saaremaa vetes seilavatele laevadele tehakse pisteliselt ka kontrolle, veendumaks, et vajalik varustus on kõik olemas ja kaptenihärra pole vägijookidega patustanud.

Kuressaare politseijaoskond ja teenindus on avatud esmaspäevast reedeni 9.00-17.00
Helistades numbrile 112 saad abi 24 tundi ööpäevas.

 

Kuressaare politseijaoskonna soovitused kõigile saarekülalistele:

- Ära jäta enda asju ripakile

- Ära sõida, kui oled joonud

- Pimedal ajal kanna helkurit

„Ma armastan Sind nagu siiakala“ on Eesti filmiklassika kullafondi kuuluv tsitaat, mis lausutud pealinna suvitaja poolt Muhu taluperemehele. Saared ja kala käivad kokku nagu sukk ja saabas. Siiakala igapäevaselt leida on keeruline, aga ilma kalata Sa Saaremaal ei jää. Kala on saarlaste lauahõbe. Oma püütud meresaadused on saarlase toidulaua loomulik osa ning valmistusviise on mitmeid. Kala praetakse, marineeritakse, küpsetatakse, suitsutatakse, tehakse äkist ehk värsket kiirsoolakala ja kuivatatakse.

 

Kuskohast ja millist kala võiks otsida? See oleneb ennekõike hooajast.  Esimesed “kevadekuulutajad” on särjed. Need maitsevad köikse paremini kuivatatult, tumeda leiva ja külma õllega. Mai teises pooles jõuab Saaremaa vetesse tuulehaug. See roheliste luudega „vaese mehe angerjas“ maitseb ühtmoodi hästi nii praetult, kuivatatult kui marineeritult, kuid suitsutatult seda suisa PEAB proovima. Pärast jaanipäeva on ka lest juba päris popsis ehk priske. Kas suu hakkas vett jooksma? Siis sea sammud kala järgi.

Saaremaa kõige legendaarsem inimene, kelle juurde minna kala ostma, on Tihemetsa Tiina. Jah, Uuno Loobi laulust tuntud Tihemetsa Tiina elab tegelikult hoopis Nasval ja müüb saare maitsvamaid kalu. Lisaks kostitab ta Sind muheda saare oleku ja huumoriga. Tihemetsa talus on kalaroogasid pakutud enam kui 20 aastat. Alguse tegi kalasuitsutamisega Tiina ema. Tänaseks annavad oma panuse ka perepojad, kes kala merest välja toovad. Seega, kõik tehakse otsast lõpuni ise. Kalapüügist kuni suitsuahjust väljavõtmiseni. Kevadel, umbes aprillist, alustatakse suitsukalahooajaga. Esimeseks on kena pisike kala räimes, järgneb tuulehaug. Läbi suve on saada lesta, ahvenat ja kui meri on lahke, siis ka angerjat. Suitsutatakse suure sügiseni. Kas ja mis kala täpselt pakkuda on, tasub Tiina käest enne kohalesõitmist järgi uurida.

Suitsukala saab Nasval veel GoldFishi tehasest ja sellest suvest pani suitsuahjud küdema ka Panga pangal asuv välikohvik. Kohaliku kala leiab ka mõne Kuressaare söögikoha menüüst. Näiteks Roomassaare kohvikust ja Saaremaa Veskist. Saare ainuke kalarestoran asub Kuressaare lossipargis. Lisaks tavamenüüle ootab Sind Ku-Kuu restoranis päeva kalavalik. Vastavalt sellele, mis kala meri see hommik pakkunud on. Ku-Kuus võid olla kindel, et taldrikule jõuab ainult kõikse kõige värskem kraam. Kui on torm ja merele ei saa, siis nii ongi. Tuleb tellida midagi tavamenüüst, kus on alati olemas nii Pähkla külmsuitsuforell kui siiakala äkine.

Pähkla vähi- ja kalakasvatusest tuleb lisaks külmsuitsuforellile mitmeid teisi maitsvaid kalatooteid. Forelli saab osta nii värskelt, soolatult, külmsuitsutatult kui kuumsuitsutatult. Kõik valmistatud kohapealsetes tiikides allikavee kristallselges ja karges vees kasvanud kalast. Saaremaa allikavees, värske õhu ja päikesepaiste käes kasvanud vikerforelli saad ise välja püüda ka Pidula veskitiigist. Kohapealsed kokad valmistavad Sinu saagist kiiresti ka maitsva roa.