Argipäeva poeesia, võimalus elada aeglaselt ja eraldatuse eksootika. See on elu saartel. Hea elukeskkond ei ole iseenesestmõistetav, näiline isoleeritus ei kingi võimalust eralduda väljakutsest, millega maailm silmitsi seisab – jätkusuutlikkus. Väikeste sammudega kestliku eluviisi poole liikudes saame kõik anda panuse, et meite saartest saaksid rohesaared. Koht üha kiirenevas maailmas, kus rohelised metsad ajavad kadedusest roheliseks; kus toit on aeglane, maitsed ehtsad ja kohalikud; kus tähistatakse nõnda, et hea on nii endal kui ka loodusel. Saar, kus hoolitsedes iseenda eest, hoiad ümbritsevat ja säästad keskkonda.
Sel korral on Visit Saaremaa naiskonnale lisaks enda kestlikest kommetest rääkinud ka Saaremaa Valla turismimajanduse eest vastutav abivallavanem Koit Voojärv.
Kati
Minu panus kestlikuma keskkonna nimel saab alguse prügi sorteerimisest. Mul ei ole kombeks prügi maha visata kui läheduses ei ole prügikasti. Nii rändab prügi minuga kaasa esimese prügikastini. Kevadeti võtan ette koduküla teeäärte puhastamise prügist. See on hämmastav, mis inimestel „ära kaob“. Ei saa ju olla, et meelega visatakse autoaknast asju välja. Palju prügi toob meile ka meri. Kui iga rannas jalutaja korjaks üles kasvõi ühe kaldale uhutud pudeli või jalanõu ning viiks selle lähimasse prügikasti, oleks meie keskkond palju puhtam ja me kõik saaksime nautida Saaremaa kaunist loodust.
Foto: Kati nautis Saaremaa loodust ja prügi see kord õnneks ei kohanud
Kristina
Mina olen tulihingeliselt ja aastakümneid taaskasutuse usku olnud. Esimest korda sattusin teise ringi riidepoodi umbes 25 aastat tagasi ja käin nendes suurima heameelega tänaseni. Põhjuseid selleks on mitmeid:
- Tavapoodide riietevalik on viimase 25 aasta jooksul Kuressaares küll veidi paranenud, aga on endiselt suhteliselt kasin. Teise ringi poodidest võib seevastu leida tõeliseid pärle. Tõenäosus, et mõni teine saarepiiga linnavahel samasuguses riideesemes vastu jalutab on minimaalne.
- Edeva naisena kipun riietest mõne ajaga tüdinema. Tavapoest kalli raha eest ostetud riideesemest oleks ehk kahju loobuda. Teise ringi riide saan rahuliku südamega saata kolmandale ringile riidekogumiskonteinerisse, kui tunnen, et see konkreetne rõivas mind enam ei teeni.
- Kui 25 aastat tagasi olid teise ringi poodides käimise argumentideks pigem kaks esimest, siis nüüdseks on saanud väga oluliseks just taas kasutamise moment. Kui ühe riideeseme valmistamiseks on kulutatud nii palju ressurssi, oleks patt seda vaid ühel inimesel kasutada.
Kuressaare teise ringi kauplused on Eesti parimad. Olgem moekad ja säästlikud!
Foto: Kristina aarete otsinguil
Sigrid
Mulle meeldib minu elu, minu kodu, minu saared, minu pere. Sooviksin väga, et sama tundega hingaksid kevadist värskust sisse ka minu lapselapsed, et neil oleks oma kodu, puhas loodus, juured, mida nautida ning hoida.
Üha enam ja enam proovin elada jätkusuutlikult. Kui võtan, siis annan tagasi!
Olen suur lugude fänn. Nähtavasti on ka see põhjuseks, miks armastan vana mööblit. Neil juba on oma lugu jutustada, möödaminnes neid õrnalt silitades võib sellest osa saada, kui oskad kuulata. Sestap proovingi teha nii, et mu kodus oleks ruumi ainult iseloomuga esemetel ja sellel, mis päris. Vana mööbli tuunimine on olnud pikka aega hobiks nii mõnusaks, et olen seda jaganud ka teiste inimestega – proovinud neid juhendada, inspireerida erinevates töötubades. Kui Sinagi oled vanakraamist lummatud, siis miks mitte võtta ette antiigijaht Saaremaal.
Vanade meistrite tööd peab austama, vähem on alati parem kui rohkem, materjalid peavad olema kvaliteetsed ja ausad, võimalikult naturaalsed. Ja rõõmu peab olema, vanast uueks tuunitud kummaline taburet võib olla Sinu lemmik mööbliese ja ehk lastelastelegi?
Foto: Sigridi juhendatud töötoas meisterdatud toolid
Helina
Kõige paremaid nippe, kuidas kestlikult elada, olen saanud oma naabritelt, kelle vanus jääb 60 ja 97 vahele. Nemad on terve elu veetnud nii, et midagi raisku ei läheks ning nö ülejäägid tuleb oma või naabri majapidamises ära kasutada. Samuti tarbitakse vähe, võimalikult palju toiduaineid kasvatatakse oma aias ning vanu asju ei visata peaaegu mitte kunagi ära, pigem leitakse neile uus kasutusviis.
Saare rahvas on ka väga koostööaldis ning talguid ja ühisprojekte võetakse igal aastal ette, millest saavad osa võtta kõik soovijad. Meie külas valmis ühistööna ja peaaegu 100%-lt taaskasutatud materjalidest postkastialus, mis uhkelt keset küla seisab. Loomulikult järgneb igale talgupäevale ka meeleolukas koosviibimine, kus naabrid oma varudest valmistatud jooke/sööke pakuvad!
Teeb ikka südame rõõmsaks küll, kui keset küla selline iludus seisab ja iga kord mööda jalutades tuleb uhke tunne kohe peale!
Teeme Ära talgupäev on kohe tulemas, seega tule saartele head tegema😊
Foto: Helina postkastialusega, mida küla ühiselt valmistas
Maria
Kestlikkuse teema on lai ja riukalik. Vahel tunne, et see kasvab üle mu pea ja nähtavasti ei ole ma ainus, kes nii tunneb. Sestap olengi viimased ajad endale mantrana korranud mõtet – kestlikkus on traditsioon mitte trend. Proovida ammutada inspiratsiooni meie esivanemate olemistest ja tegemise viisidest, avastada traditsioonid ning mõtestada neid ehk tänapäevases võtmes.
Meile külla tulles allu saare rütmile ning kummardada aeglast elu. Olla uudishimulik, räägi kohalikega juttu maast ja ilmast, kuula nende soovitusi. Vii end enne kurssi ka saare sõnavaraga. Alati on ju soov, et säiliks mälestus külaskäigust. Kohalik käsitöö on kena mõte. Aga miks mitte ise võtta ette meisterdamine Männiku käsitöötoas, saad lisaks uued teadmised, oskused ning parema arusaama sihtkohast. Saarlaste jaoks on meri püha ja kala püüdmine saarerahva DNAs. Seega hoia silmad lahti, et Sa kalata ei jääks - söö Tihemetsa Tiina suitsukala või mine Käbruotsa puhketallu kalastuspuhkusele!
Foto: Maria püütud kala
Koit
Jätkusuutlikus ja sellega seonduvad tegevused ei ole olnud minu tugevam külg, vahest on põhjus selles, et ei ole endale rohelist mõtteviisi kui sellist, mõtestanud. Nüüd, kus see jutuks tuli, siis ometigi on minu tegevuses „jalajälje“ vähendamine justkui iseenesest välja kukkunud.
Nimelt sai mitmed aastad suvel töö ja kodu vahet sõidetud jalgrattaga. Möönan, et mõtted rattaga sõiduks olid pigem suurenevast kehakaalust tingitud. Esimestel nädalatel kulus oma 45 minutit ära, suve teises pooles, tempot sõites, kulus 20 km läbimiseks ainult pool tundi.
Hetkel tekitab selle kirjatüki koostamine vaikselt mõtteid, et peaks jalgratta aasta niisama passimist tolmust ära puhastama ja ehk suudan isegi mõne kilomeetri vändata.
Foto: Koit rattaga teel punktist A punkti B
