Õ või Ö?
Võib jääda mulje, et Õ ja Ö täht on saarlaste kõnes läbi aastasadade olnud nii terav teema, et selle lahendamiseks tuli lõpuks piir maha märkida. Tegelikkuses pole asi üldse nii hull ja enamik saarlasi suhtub sellesse pisiasja sarnase lohakusega, nagu hollandlased suhtuvad jalgratastesse – kõik sõidavad, aga kelle rattaga, keegi enam ei mäleta.
Eestikeelse 500-aastase kirjasõna loojateks olid ikka ju need va sakslased.
Kuna sakslaste alfabeedis polnud ühtegi sobilikku kurgust kõlavat vokaali pakkuda, siis härrased kuulasid natuke ja ütlesid pikka juttu pidamata, et see hääl, mida te teete, on „Ö“ ning kõik seesugust häälikut nõudvad sõnad tuleb kirja panna o-d, ö-d, e-d või oe-d kasutades ja asi Ants … või siis Hans. Ja mis seal ikka vaielda! Polnud ju keegi õ-tähte näinud. Lisaks oli ö-tähel terve rida eeliseid. Esiteks seda osati hääldada ning mis kirjakeele puhul eriti oluline, seda osati ka kirjutada. Seega õ-täht pidi veel enda ilmutamiseks öiget aega ootama. Ja oodata tuli üksjagu. Kokku üle 300 aasta, kuni lõpuks kirjamees Otto Wilhelm Masing leidis, et tol hetkel kasutuses olnud kirjakeel ei vasta kaugeltki sellele, kuidas eestlased ennast nö päris elus väljendavad ja õ-täht oligi sündinud.
Saare murdes puudub ka teine keeleuuendus, mille Masing välja pakkus. Tõsi, selle uuendusega tundub, et ta keeras ka mandrieestlase jaoks vindi üle. Nimelt soovitas ta kirjakeelde tuua märgi, mis võimaldaks vahet teha palgal ja palgil, tulbal ja tulbil, kannul ja kannil. See nö muljeerimismärk (vene k mjahkii znak) ei võtnud mandrieestlase kirjakeeles ka juuri alla, kuid kõnekeeles küll. Mandrieestlase jutus suudad sa väga hästi vahet teha palgal ja palgil, kuid saarlane kõneleb niigi nii pehmelt, et ei saa sa aru, kas ta räägib palgast vöi palgist.
Maa, kus kõneldakse lauldes.
Kuid saare murde taandamine ainult puhtalt nende kahe paarisaja aasta vanuse keeleuuenduse ignoreerimisele oleks ülekohtune. Need on loomulikult asjad, mis sa oma saarlasest vestluspartneri juures esimesena tähele paned. Alles siis, kui sa oled selle ö-ga ära harjunud ja see sind kõnepruugis enam ei üllata, hakkad sa märkama ka saarlasele omast meloodilist, värsirütmis kõnemaneeri ja poeetilist lauseehitust. Seda kutsutakse saarlase „laulvaks“ kõneviisiks, mis on kogu saare murraku pärl ja selle järgi tunned saarlase ka pimedas ära.
Paljud põlised saarlased kasutavad õ-tähte oma kõnekeeles ja parimatel päevadel kõlab nende jutt nagu mandrieestlase oma, kuid enamasti on saarlase „laulev“ kõnemaneer nende kõnes jätkuvalt tajutav. Seega Õ ja Ö tähele püstitatud piiritähis ei märgista mitte niiväga ühe hääliku mõjupiirkonna lõppu ja teise algust, vaid pigem tähistab see maad, kust edasi kõneldakse lauldes.
Räägi nagu saarlane:
Põder põõnas põõsas – Pöder pöönas pöösas
Mõistan su mõtet – Saan so möttest aru
Kõik on hästi! – Kena keik!
Õnneks oli õhtuks kõik otsas – Önneks oli öhtaks köik löppend
Õpikust õpitu oli õhtuks ununenud – Öpikust öpitu oli öhtaks unund
Mõtetes heietama – Mötteid mölgutama
Võlg on võõra oma – Völg oo vööra oma
Saaremaal õhurõhk tõuseb ja vererõhk langeb – Saaremaal öhuröhk töuseb ja vereröhk langeb
Võõras, võta õlle juurde ka üks võileib – Vööras, vöta ölle körvale möni vöileib
Neiud, hööritage õrnalt puusasid – Noorikud, ööritage puusi öige örnasti
Öö – Öö
Tere tulemast Saaremaale!
Tekst: Valmar Kass
P.S. Saarlaste isemoodi kõnepruugist saad lugeda ka Mo Saaremaa 2019 aasta reisiajakirja leheküljelt 110.
