Kui mõelda Saaremaale omase looduse peale, siis esimesena tuleb silme ette päikseline kadastik mere kaldal. Mõne 2021. aasta puuks valitud kadakast tehtud meene saab Saaremaa reisi meenutuseks kaasagi osta. Küll aga on meil siin veel palju huvitavat, mida mujal ei pruugi kohata. Saaremaal leidub lausa 80% kõigist Eestis leitud taimeliikidest.
Rohke orhideede ilu
Saaremaa looduses õitseb maist augustini lausa 36 erinevat käpalise liiki. Saaremaal on olemas isegi päris oma orhideeliik - Saaremaa sõrmkäpp, mille avastas 2003. aastal Saaremaa orhideeteadlane Tarmo Pikner. Orhideede liikide arv ja isendite rohkus suureneb idast läände. Seega on enamik käpalistest kasvamas just Saaremaa läänerannikul, kuhu on õiteilu võimalik kõigil soovijatel vaatama tulla. Miks mitte osa võtta ka Saaremaa orhideefestivalist, mis traditsioonilisest toimub juuni alguses. Sel aastal kannab 7. korda toimuv festival nime “Märka lille!”.
Pojengifestival
Eestis pojengid looduslikult ei kasva, kuid Saaremaa Puukool on vaevaks võtnud inimestele nende lillede õiteilu pakkuda. Ka Saaremaa Pojengide nime all tegutsev ettevõte kasvatab enam kui poolsadat erinevat sorti pojenge. Neid on võimalik potis soetada ja endale koduaeda istutada. Saaremaa Pojengifestival algab esimese õie puhkemisega ja lõppeb viimase närtsimisega. Kõrgaeg on juuni teine pool, kui õitseb kõige rohkem õisi.
Saaremaa robirohi
Saaremaa lääne- ja loodeosas kasvavat Saaremaa robirohtu ei leia mitte kuskilt mujalt maailmast. Ta on üheaastane rohttaim, mille kõrgus varieerub 20 ja 50 cm vahel. Nagu teisedki robirohud on Saaremaa robirohi poolparasiit, mis tähendab, et ta juurestik on vähearenenud, kuid juurtel olevate haustorite abil kinnitub ta teiste taimede juurtele ja ammutab neist toitaineid. Alates 1958. aastast on taim looduskaitse all ja Eesti punases raamatus on ta haruldaste liikide kategoorias.
Harilik luuderohi
Mujal maailmas levinud luuderohu põhjapoolseimaks looduslikuks kasvukohaks on Lääne-Eesti saarte niiske ja varjuline sega- või lehtmets, kus ta ronib kuni kuue meetri kõrgusele puu otsa. Samuti roomab mööda maapinda. Meie kliima ei ole selle igihalja taime jaoks soodne ja seetõttu ta ka enamasti ei õitse ega kanna vilju. Kui siiski peaks kohtama tema mustasid marju, siis kindlasti ei tohi neid suhu pista, kuna luuderohi on mürgine. Vanarahvas kasutas seda luuhaiguste raviks, vannitades haiged kohti viljadest tehtud keedisega.
Keelemees Aaviku igivana tamm
Kuressaarest mõne kilomeetri kauguselt leiab Loode tammiku, kus asub ka 3km pikkune õpperada. Tammiku peamiseks vaatamisväärsuseks on selle vanimas põlvkonnas asuv keelemees Johannes Aavikule pühendatud tamm, mille vanuseks mõõdeti 2000. aastal 450-500 aastat. Loode tammik on kasvukohaks paljudele haruldastele taimeliikidele - näiteks kasvab seal 14 orhideeliiki. Tammik on alates 1955. aastat looduskaitse all.
Botaanik Lippmaa pärn
Abruka liigirikas laialeheline salumets on jäänuk meil 5000-7000 aastat tagasi valitsenud soojemast kliimaperioodist. Valitsevaks puuks on harilik pärn, kelle kõrval kasvavad saar, tamm, vaher ja jalakas. Looduskaitset on Abruka saarel teostatud alates 1937. aastast. Laiemas teadusmaailmas tegi oma uurimistöödega Abruka metsa kuulsaks botaanik Teodor Lippmaa, keda meenutab salumetsas omapärase võrakujuga Lippmaa pärn.
Tekst: Eva-Maria Vaher
