Abruka saar, imeline meretagune asi

„Ilmas oo jo igatsugu inimesi, alvemaid ning paremaid, koos peavad keik oma aja ää olema, metsap saa kedagid visata. Peame aga oma Abruka peale keik ää mahtuma, vesi ümberringi, meretagune asi, küll valjud tuuled viha jahutavad. Jah. Teisest küljest jälle, kui ilm oleks üleni eadust täis ning elu magus kut pärnade öitsemine, vöta kinni, kas inime tunnekskid ennast siis öigesti.“

 

Nõnda arutles isekeskis krapsakas külanaine Malli kirjaniku Jüri Tuuliku novellis „Meretagune asi“. Kuigi Malli filosoofilised mõtisklused olid seotud Abruka saare asukatega, võib neid sügavamõttelisi sõnu kahtlemata tarvitada kogu ilmaelu iseloomustamiseks. Mandriinimestega võrreldes on väikesaarte elanike elu siiski ajast aega olnud nõudlikum ja toimetulek keerukam, mis pole aga takistanud eestlasi läbi sajandite laidusid ja saarekesi asustamast. Mida on siis meretagusel Abrukal sellist, mis siia ikka ja jälle nii püsielanikke kui niisama uudistajaid ligi meelitab?

 

Abruka rannaniite hooldavad lambad // Foto: Merja Roostalu

Oma 8,8 ruutkilomeetriga on Abruka suuruselt Eesti 11. saar. Võttes arvesse, et Maarjamaal on tervelt 2222 (!) meresaart, on see vägagi esinduslik koht edetabelis. Kõige lihtsamini pääseb sellele maalapile Saaremaalt Roomassaare sadamast väikelaevaga Abro. Kahtlemata on kõige nauditavamad kesksuvised sõidud soojade ilmadega, mil saab laeva ahtris värsket õhku nautida ning merelainete tipus troonivate vahujänkude taga üha lähenevat Abruka siluetti silmas pidada.

 

Väikesaarte külastamine on põnev vaheldus argipäeva, võimalus rutiinist välja murda ja oma elu justkui eemalt vaadata, mis tihtipeale aitab leida lahenduse nii mõnelegi varem keerulisena tundunud küsimusele. Kõlab ju hästi? Mis siis muud, kui astumegi söakalt laevalt maha ja asume Abrukat uudistama.

Kurekujuline saar

Abruka sadamas maale astudes silmate esimesena sadamahoonet, mille raamatukogust saate endale soetada saare matkaradade ja vaatamisväärsuste kaardi. Viimasele esimest pilku heites võite lihtsasti ette kujutada kohalikke muistendeid saare tekkimisest hiiglasliku kure merre langemise tagajärjel. Nimelt meenutab Abruka oma rombja kujuga tolle nõtke linnu keha ning ida- ja läänekaldal asuvad naabersaared on voolujoonelisteks tiibadeks. Romantilisema meelelaadiga külastajad võivad siinjuures vaimusilmas kujutleda üle pea liugleva hiidlinnu tiivalöökide
helisid.

Abruka saar praam Abro
Abrukale viib praam Abro // Foto: Margit Kõrvits

Saare nime päritolu võib seletada mitmeti. Ühtviisi kaalukad variandid on nii pärinemine isikunimest Apro, sõnast abrikas ’madal, vesine koht (heinamaal), soos’ kui ka alamsaksakeelsest ab roh(r) ’roost eemal’ ehk eemal Roomassaarest, mis oli varemalt rooga kaetud.

Võluv külamiljöö

Abrukat ja siinset külaelu kogu selle võlus ja valus on ehedalt kujutanud kirjanikud Albert Uustulnd ning vennad Ülo ja Jüri Tuulik. Nende teoste muhedad karakterid, vahvad juhtumised, paikkondlik keelekasutus ja üksteisele vimkasid viskavad külamehed tagavad tõeliselt mõnusa lugemiselamuse.

 

Kultuurihuvilisi ootavad vanad külakohad koos jäätisega varustatud muuseumi, nägusa linnuvaatlustorni, tüüaka tuuliku, miniatuurse ja kenasti hooldatud surnuaia ning hubaste taluhoonetega. Eestlastele kui laulurahvale omaselt ei puudu ka kohalik laululava, kus saab häälepaelu proovile pannes lõokese kombel lõõritada. Jälgitavad on mõned müürifragmendid ja vundamendid siin varem asunud karjamõisa hoonetest ning üle saare kõrgub sihvaka ja väärika valvurina 1931. aastal valminud 36meetrine raudbetoonist tuletorn.

Paadid on valmis mereleminekuks // Foto: Margit Kõrvits

Kohtumised muinasjutumetsas

Saare suurimaks ehteks on kahtlemata siinne salulehtmets, mille võimsad krobelise koore ja laiuvate okstega pärnad on kui vanad head sõbrad, kelle turvalisse rüppe varjule minna ja toekale tüvele väsinud pea toetada. Kõrged sõnajalad ja rikkalik taimestik rammusate viinamäetigudega loovad ilme haldjalikust võlumetsast, mille sügavast smaragdrohelusest võiks suvalisel hetkel välja ilmuda mõni ebamaine muinasjututegelane.

 

Üks taoline kohtumine on mulle ka kord osaks saanud: metsarüpes asuval matkarajal tasapisi sammudes vaatas mulle taimestiku vahelt äkitselt vastu üks ruuge rebane. Meie selged ja valvsad pilgud kohtusid vaid hetkeks, kuid vaatasime viivuks justkui teineteise hingesoppidesse, misjärel reinuvader koheva hänna volksudes metsasügavustesse kadus.

Abruka ürgse ilmega liigirikkad ja laialehised metsad võeti kaitse alla juba aastal 1932 // Foto: Merja Roostalu

Elamuslik laevareis Abrukale

Kui soovid Abruka saarele seilata eriti stiilselt, hüppa Kuressaare lossi kõrval olevalt Raiekivi säärelt ajaloolisele purjelaevale Hoppet! Sellel 1926. aastal Eesti oma laevameistrite valmistatud kahvelkuunaril on ruumi kuni 50 reisijale, Abrukale saad sõita nii iganädalase reisiga kui tellida ka privaatkruiisi. Abruka päevareisi sees on nii maitseküllane lõunasöök pardal kui ka vähemalt kolm tundi vaba aega väikesaarega tutvumiseks. Julgemad võivad ronida masti, lüüa kaasa purjede heiskamises ning laeva roolimisel. Soovi korral võib laeva koguni ööbima jääda.

Purjelaev Hoppeti reisid Abrukale
Elamusliku laevareisi Abrukale teeb purjelaev Hoppet // Foto: Purjelaev Hoppet

Aeg maha kohvikus

Abruka sadamast leiad mõnusa kohviku nimega Võta Aeg Maha, kus saadki teha justnimelt seda, mida kohviku nimi soovitab. Kindlaid lahti- ja kinnioleku aegu siin polegi – uksed on külastajatele valla seni, kuni kliente jätkub, ning kui uks juhtubki kinni olema, helista vaid uksel oleval numbril. Pakutavad road on valmistatud kohalikust toorainest: kala püüavad kohvikupidajaist naised ise, liha ja munad tulevad kohalikelt talupidajatelt.

 

Abruka saarest on kirjutanud Kadri Aller alias Saarehull.

Artikli "Abruka saar, imeline meretagune asi" täisversiooni saab lugeda sihtkoha reisiajakirjas MO SAAREMAA, kus see ilmus esimest korda.

 

Rohkem infot Abruka saare kohta.

 

 

Ei leidnud vastust? Võtke ühendust.


Liitu uudiskirjaga


ET

Uudiskirja saamisest saab igal ajal loobuda.