„Meri on hingevajadus ja armastus,“ ütleb laulja, kirjanik, meremees ja oma elu peremees Jaan Tätte. Mitmenäoline meri ja saareelu Vilsandil on osa tema unistuste igapäevast. „Iga inimene otsib oma rahusadamat,“ on Jaan kindel oma elu valikutes.
See lapike maad Vilsandil on ilmselgesti Sinu ja Su pere (lastelaste) kasvamise jalajälgi täis. Ja meri on mõistagi hoogsaist aerutõmbeist kirju. Kas ise palju merel ringi seilanuna oledki nüüd oma rahusadamas?
Inimese suur ülesanne siin elus on leida hingerahu. Et see jõuaks kätte kasvõi natuke enne lõplikku ja igavest vaikust. Ei maksa loota, et rahu toob sulle mingi rahulik paigake: et tuled Vilsandile elama ja ongi rahu käes. Rahu toob sulle sinu teekond, sinu tehtud teod ja liikumine oma unistuste suunas. Selles mõttes on Vilsandi minu rahusadam küll – üks suur unistus on olnud tulla siia elama ja see on teoks saanud. Olen selle sihi nimel palju vaeva näinud ja see käidud tee teeb mind õnnelikuks, kuna arvan, et käisin õiget rada.
Kuidas keskmaa poiss sattus üldse omal ajal mereääremaale? Viljandi-Vilsandi – ühe tähe muutus ses paiganimes, mis oleks justkui ette määratud!?
Olin üheksa-aastane, kui esimest korda Vilsandit nägin. Mu Tallinna sugulastel oli siin suvemaja ja mind võeti Vilsandile kaasa terveks augustiks. Mäletan selgelt, kuidas suve lõpus paadiga saarelt lahkudes nutsin terve tee ja vaatasin Vilsandi poole tagasi. See oli esimene põhjalik armumine mu elus, millest nüüd on saanud armastus. Eks ma juba lapsena märkasin seda Viljandi-Vilsandi sõnamängu, vahel kirjutasin koolivihikutele Vilsandi 1. Keskkool, 9.b klass.
Mitu (tuhat) nägu on merel? Missugune Sind kõige enam köidab või hoopis hirmutab?
Jah, võtab ohkama! Oleks keegi mulle tookord öelnud, kui Vilsandil lapsena täispuhutavast kummimadratsist üritasin jope abil purjekat teha, et ükskord olen ma purjetanud ümber maakera ja pärast seda veel kord üle Atlandi ookeani ja veel kord üle Vaikse ookeani. Ja et ükskord on mul päris oma purjekas ja veel mitu muud paati – ei ma oleks seda uskunud. Pigem oleksin vihastanud narrimise üle.
Merd olen näinud palju ja igasugust. Magavat, ärkavat, naeratavat, hingavat, hoiatavat, pahast, vihast ja kurja merd... väsinud merd ja uinuvat merd. See on lõputu rida. Lisaks märganud mere erinevaid värve ja hääli, erinevaid laineid igas meres ja ookeanis. Olen väga rõõmus, et olen seda kõike kogenud. Kui istun oma Vilsandi rannas ja vaatan silmapiiri, siis on meil merega palju jutustamist. Või õigemini minul merele. Merel on minust ükskõik, tal ei ole mind vaja. Minul teda aga küll.
Missuguse kõlaga on mere hääl, millise tooniga see ürgne kutse, millest räägivad mere(hullud)mehed?
Kui olin kaks aastat n-ö Vene sõjaväes, saatis üks tüdruk mulle helikasseti, kuhu oli lindistanud tund aega mere häält, laineloksu rannas. Ta teadis, et igatsen üle kõige oma Vilsandit. Aga see ei olnud minu Vilsandi mere hääl ja ma olin väga pettunud. Kunagi olin Vilsandil giidiks pimedate rühmale. Mulle väga meeldis, kui nad ütlesid, et sellist merd nad pole kunagi kuulnud. Eks siin on vee all peidus 400 miljoni aasta vanuseid korallrahusid, mida meremehed on alati kartnud, ja need panevad mere häälitsema ka tuulevaikuses, justkui raskelt ja vaevatult hingama. Väga erinev on suvise ja talvise mere hääl – sooja ja külma vee hääl. Külm vesi on paks ja raske, siis moodustuvad täiesti erinevad lained.
Kes meri hõikab Sind või kisad ise ta järele?
Meri ise ei kutsu inimest kunagi. Meri pole inimese koht. Aga meres, selles lõputuna näivas avaruses ja vabaduses on inimhingele, kes otsib avarust ja vabadust, väga suur ja oluline koht. Pärast pikemaid meresõite on oi kui raske jälle maise eluga harjuda. Tore on vaadata maailma sadamates teisi meremehi. Nende silmades on kõigil midagi ühist, midagi väga klaari.
Erinevad karakterid on Sulle teatriteed käinuna ja kirjutava mehena tuttavad. Millist etendust merelt ootad, kui oma kodumerepingil looži istud ja vaatama asud? Mida seal näed ja märkad?
Kõik on kuradi äge. Mul on oma rannas tõesti üks pink, kus käin etendusi vaatamas. Veedan seal täisjõus tööeas mehe kohta ehk liiga palju aega, aga see on parim, mida saareelu mulle pakub. Vahel, kui olen jäänud liiga kauaks taluõuele kodutöödega mässama ja jaurama, tuletan endale ikka meelde, et elan siin mere pärast, mitte selle puust kasti pärast, kus öösel magada saab.
Ja need etendused, mida meri pakub, on alati erinevad. Lemmikud on need, kui tean ilmaennustusest, et torm on tulemas ja hetkel on täielik tuulevaikus. Siis istud seal pingil esireas ja vaatad peegelsiledat veepinda ja ootad esimesi tormi märke. Ja kuidas korraga hakkab veepind kergelt õõtsuma, nagu kellegi rind hingaks aeglaselt – siis hakkab meri end liigutama. Tõusuvee aeglased lained hakkavad randa veerema ja mustad pilved kerkivad silmapiiri kohale. Ja paari tunni pärast on maru ja raju kohal ning nende eest tuleb põgeneda. Eks päris teatris ka ootad, et midagi juhtuks, et näitlejate armastatud kandvad pausid liiga pikaks ei veniks.
Aga mere vaatamisega on – kulunud võrdlus küll – nagu naise vaatamisega. Üks asi on vaadata tänaval lihtsalt ilusat naist, teine asi on kohata ootamatult naist, kellega sul kunagi on mingi suhe olnud ja armastus ehk pole veel päriselt otsa saanud. Mere vaatamisega on sama jama. Kui sul on temaga pikem suhe olnud, tead ja tunned teda rohkem, siis on ka rohkem, mida vaadata.
Mida meremees merel mõtleb? Ja kodu poole seilates?
Selle kogemuse sain ma ümberilmareisil. Olin seda varemgi kogenud, aga mitte nii selgelt. Pikal merereisil võib kätte jõuda aeg, kui sa ei mõtle mitte midagi. See on tunne, mida tahaks kogeda veel ja veel... See on vist sama, mida püütakse saavutada mediteerimiste ja joogaga. Korraga sa ei mõtle mitte millelegi ja samas tunned kõigega kokkukuuluvust – merega, taevaga, tähtedega. Korraga saad kõigest aru.
Mis või kes on merejumal? Oled teda merel kohanud või enda lähedal tunnetanud?
Nagu juba ütlesin, ei ole meri tegelikult inimese koht. Inimene on loodud maa peal elama. Ja maa peal ma näen inimesi, kes usuvad üht või teist jumalat, aga tegelikult ei usu eriti midagi.
Merel võiks öelda, et kõik meremehed on usklikud. Meri võib sinu ja laevaga teha, mida ise tahab. Sa adud, kui suur ja hoomamatult tugev ning ettearvamatu ta võib olla. Ja siis ootad ja loodad, et keegi sind hoiaks ja kaitseks. Neid tegevusi, mida Neptuni hirmus merel ei tohi teha ja mida peab tegema või mida peab missugusel nädalapäeval tegema ja mida mingil päeval ei tohi teha – neid keeldusid ja käskusid on merel rohkem kui maa peal kristlastel. Ei alga ka minul ükski meresõit ilma väikeste rituaalideta. Mere vastu peab olema suur aukartus ja austus.
Intervjuu: Terje Metsavas
Pikemat intervjuud saad lugeda reisiajakirjast "Mo Saaremaa" lehekülgedelt 52-53.
