Kunstilised väikesaared

Kunstnik Maarit Pöör

Maarit Pöör on naine, keda moodsate terminite järgi nimetataks rööprähklejaks. Ta on ideaalne näide, kuidas ööpäevas võib olla kõigil sama palju tunde, kuid mõni suudab neisse rohkemate tundide võrra väärtust luua. Naise ametid on kui kriimsilmal – kunstnikust džinnivalmistajani.

 

Maariti ja tema pere elutee on nad, pärast paarikümmend aastat Helsingis elamist, toonud kadakasele Saaremaale. Naine kirjutab enda blogis, et neid tõmbasid siia juured, loodus, vaikus ja inimtühjus. Siiski on elu saare peal ka väga tegusaks osutunud ja vaikusest ning inimtühjusest rääkida ei saa. Aga kõike hingest tehes annab selline tegutsemine energiat juurdegi. Uuendusmeelsest Lahhentaggest on kuulnud üht või teistmoodi vast kõik. Või vähemalt sellest, et jõulupuudest toonikuid valmistatakse. See on Lahetaguse külas asuv pereäri, mida Maarit koos abikaasa Tarmo Virkiga veab.

 

Talukoht tuli neile kätte paljuski läbi juhuste ja võib öelda, et saatus tahtis neid Saaremaale. Kõikide igapäevaste toimetuste sees on lihtne iseend kaotada. Maariti jaoks on tasakaalu ja fookuse hoidmiseks maalimine. Ta on hingelt kunstnik. Inspiratsioon teoste jaoks tuleb tihti ikka päriselust. Nende kolme saare lood lõid pinnase maalide sünnile.

Vilsandi läbi kunstnik Maarit Pööri pintsitõmmete
Just selline näeb Vilsandi välja läbi Maariti pintsite.

FILSANDI

Minu ja Millie esimesele Vilsandi reisile läksime koos meie küla elanikega traktori kastis läbi mere sõites. Kohati oli vesi ikka üsna kõrgel, aga läbi me saime. Saarel istusime ümber Kamazi kasti ja nii kastist-kasti saigi saarel ära käidud.

 

Teist korda tegime saarele rattamatka. Sai Vesiloo laiul päevitatud ja Aaperseaugus ujutud. Viimasega vist paljud kiidelda ei saa ja võibolla ei tihka ka. Aga meile meeldis seal, soe vesi ja mõnus liivarand. Õhtuks oli plaanis kontsert Jaan Tätte koduõuel, mida oli üllatavalt keeruline leida. Lõpuks jõudsime välja häärberini, mille õuel uhkeldasid mitukümmend prominenti piduriietes, särasid valged telgid ja esines nimekas estraaditäht. Olime üllatunud Jaani muusikavalikust ja tundsime ennast väga alariietatutena. Õnneks tuli meid lohutama peapiiskop, kes seletas, et sellel õuel toimuvad Taavi Rõivase lapse ristsed, aga Jaani juurde on veel mõnisada meetrit.

 

Õhtu lõpetasimegi seal mõnusa helitrummi rütmis sääskedega võideldes. Aga tunne oli ülev ja ebamaine, oleks justkui käinud teises kultuuriruumis.

Ruhnu läbi kunstnik Maarit Pööri silmade
Runö ripub nüüd muusikute kodu seinal Tallinnas

RUNÖ

Seda merereisi Runö pardal meenutab meie pere ikka kui ühte hirmsa tormi ja sisikonna segipööramise katsumust. Tegelikkuses oli tuult omajagu, lainetas ohtralt, aga päike paistis ja vahel tuli lihtsalt üle reelingu kummardada. Tarmol oli ehk veidi keerulisem, sest olgem ausad, meie pere naised on siiski rohkem meremehehingega kui tema.

 

Selle laevareisi jooksul tutvusime vahva Soome-Rootsi paariga, Guni ja Göraniga. Gun töötas psühholoogina ühes Helsingi põhikoolis ja tema kutsel tegin pool aastat hiljem kolleegidega sinna ka õppereisi. Eelmisel suvel käisid Gun ja Göran koroonat trotsides jälle Kuressaares ja loomulikult meenutasime heldimusega reisi Ruhnule.

 

Saare elamustest jäid eredalt meelde vana puukirik, laulvad liivad ja muidugi härra Eiffeli projekteeritud säravpunane tuletorn. 2019 suvel astusime teist korda Runö pardale, et teele saata Bellingshauseni purjelaeva Antarktika ekspeditsioon. Runö ja Ruhnu kuuluvad meie pere jaoks tugevalt kokku ja merereis saarele ongi ju osa selle erilise väikesaare võlust.

Muhu läbi kunstnik Maarit Pööri silmade
Mohni maal rändas Saksamaale

MOHNI

Saaremaa püsielanikena on Muhu meie jaoks nagu laulusalm: „Ei saa me läbi (Lätita) Muhuta…”

Iga maja, metsatukk ja ristmik on tuttav, et Kuivastusse jõuda ja sealt hiljem jälle kodu poole sõita. Muhu saarele oleme mitu toonikuringi peale teinud, et ikka Lahhentagge lippu kaugemal lehvitada. Ja ka elu toob pidevalt juurde nii püsi- kui suvemuhulasi. Küllap Saaremaa ja Muhu ikka kokku kuuluvad, sest kirjutab ju Sikke Sumarigi, et ta kokandustalu Nami Namaste asub „Saaremaa Muhu saarel”.

 

Lõpetuseks üks vahva kommentaar kaheaastase sõbranna suust, kellega Jaanalinnufarmis hiidlindudega tutvust sai tehtud ja imestatud nende väikeste peade üle: „Ilus, aga loll!”

 

Maalidest ja nendest lugudest kiirgab Maariti armastus Saaremaa ja seda ümbritsevate väikesaarte vastu. Mälestused, mis jäävad südamesse igaveseks. Loodetavasti ei väsi Lahetaguse ja Lahhentagge Maaritile inspiratsiooni ja jõudu andmast ning me saame veel tulevikuski tema pintsli läbi näha meie imelist loodust.

 

Saaremaa ümbruse väikesaarte kohta saad lugeda ka meie blogipostitusest "Kuus põnevat lugu Saaremaa ümbruse väikesaartest".

Viimati muudetud: 5. apr. 2022

Ei leidnud vastust? Võtke ühendust.


Liitu uudiskirjaga


    TAVA

    Uudiskirjast saad häid ideid ja vihjeid, kuidas planeerida oma järgmine saarepuhkus. Kirjutame, mida uut ja põnevat meitel on, mida siinsetel saartel teha
    ja läkitame teele meie ettevõtete parimad pakkumised.