Selleks, et Saaremaale sõidu planeerimine ning kulg mööduks saarerahvale omases muretus olekus, oleme kokku kogunud olulisema teabe meitele praamiga külla tulekuks. Olgu tegemist pikalt planeeritud reisiga või spontaanse üllatus külastusega, siit leiab kõikse olulisema, et sõit hää tujuliselt ja mugavalt kulgeks.

Pista pilet tasku muretult

Praamipileteid on võimalik soetada väga lihtsasti eelmüügist. E-pilet tagab ülesõidu ilma järjekorras seismata valitud parvlaeval, et eelisjärjekorra pääsus sajaprotsendiliselt kindel olla, siis tuleb sadamasse saabuda vähemalt 15 minutilise varuga. Kui otsus saarele sõita tuli aga nii spontaanselt, et piletit ei tulnud pähegi ette soetada või olid teised kiiremad juba eelmüügi piletid ära ostnud, siis muret tundma ei pea, kuna sadama piletimüügikassad on selleks avatud.

Naudi reisu

Reisimise teeb eriti nauditavaks, kui anda endile võimalus planeeritud kursilt kõrvale kalduda. Nii võibki juhtuda, et praamipiletid on küll taskus aga õigeks ajaks sadamasse ei jõua. Meelerahus võid seda endale lubada, kuna paindlik piletisüsteem laseb veel kuni 15 minutit enne reisi väljumist pileteid muuta. Seega võid tee peal tekkinud plaani pidada pikniku, mõnes mandri mõnusas metsatukas või põlluääres, rõõmsalt ellu viia. Ja kui ka pilet jääb muutmata, siis ka sellest ei ole midagi hirmsat lahti! Sama piletiga on võimalik üldjärjekorda kasutades saarele sõita järgneva 48 tunni jooksul. Üldjärjekorral on omad võlud ja nii võib juhtuda, et näed ja koged harva esinevat aga kuulsat praamijärjekorda, mida teatavasti saab Saaremaa esimeseks vaatamisväärsuseks pidada. Räägitakse, et seda haruldust on vähem tõenäoline kohata, kui hüljest mõnel rahuarmastaval saare kivirannal. Kui selline õnn peaks siiski kaela langema, siis säti end mõnusasti sisse ning naudi ümbritsevat kaunist Virtsu loodust ja reisiseltskonda. Mis veel eriti tore, nüüd ongi aega teha reisiks täpsemaid plaane ja kindlustada, et Saaremaa kõikse kõige kenamast ilma ei jäädaks!

Liikle sadamas kui kohalik

Paari reegli teadmine ning tähelepanelikkus on sadamaalal orienteerumise ABC. Sadamasse jõudes jälgi liiklusmärke, juhiseid ning teekattemärgistusi, need aitavad just õige raja valimisel ning -tõkkepuuni jõuda. Sadama ootealale sõites ära vaheta sõiduradu, sest muidu kaotad oma koha sõidukite järjekorras! Tõkkepuu juures olev tabloo näitab sõidurada, millest tuleb kuniks praamile sõitmiseni kinni pidada.

Praamile pääsu oodates, seiska automootor, et õhk püsiks puhtam ja loodus rõõmsam! Kui praami väljumiseni on veel aega, siis on kena võimalus veidi jalgu sirutada, mereõhku hingata ning tuules liuglevaid kajakaid vaadelda. Kõige tähtsam liigeldes jalgsi nii sadamaalal kui parvlaeval - ohutust enne kõike! Peale pikka sõitu kulub kindlasti väike värskendus ära ning kui aega on, siis Virtsu sadamahoones on selleks olemas nii kohvik, toaletid kui ka vanema ja lapse puhketuba.

Kruiisi meisterlikult parvlaeval

Süttinud roheline foorituli raja alguses annab märku, et on aeg praamile sõita. Nagu dirigendid orkestri ees on nüüd sadama ning praami teenindusmeeskond see, kellele pilk tuleb pöörata, sest nende oskuslik juhendamine tagab sujuva liikumise ja ohutuse merel. Parvlaeva autotekil on sobivaks kiiruseks 5 km/h ja eelnevast sõidukist tuleb peatuda ca 25 cm kaugusel, et ikka võimalikult paljud autod peale mahuksid! Auto pargitud, siis veendu, et auto mootor on välja lülitatud ja sõidukil pidur kindlalt peal.

Tegevused laeval

Arusaadavalt soovivad nüüd kõik laevatekile tõtata, viimane manitsus ohutusele - kitsastes oludes ava autouks ettevaatlikult ning liikudes autotekil arvesta teiste liiklejatega! Sõit Virtsu ja Kuivastu sadamate vahel kestab ca 27 minutit, minutike siia või sinna, tegemist on piisava ajaga nii, et kõik jõuavad lasta tuulel juukseid sasida ja horisondilt paistvat Muhumaad imetleda, on aega keha kinnitada, osta värskendav jook või jäätis. See mida lapsed kõike selle aja jooksul teha jõuavad, ei mahu siia üles lugemagi. Praamisõit ise on täis rõõmu ja põnevust, rääkimata kõigest mida siit näeb, kuhu pääseb ja kus tundub vahvaim mängumaa. Seega, laske lastel olla piisavalt uudishimulikud ning lustlikud, samas pidage meeles, et ohutuse tagamiseks tuleb neil kogu praamisõidu aja silm kenasti peal hoida.

Vahetult enne sadamasse jõudmist kõlab laeva kõlaritest kapteni märguanne, mille järel tuleb liikuda autosse, bussi, mootor- või jalgratta juurde. Sportlikumatel, kes on ülesõiduks valinud jalgratta pääsevad nii laevale kui laevalt maha esimestena, ole siis kindlasti sadamasse jõudes valmis kohe startima, et saarte lummavaid teid essana vallutada!

Kas oled kuulnud? ... et liikluskindlustus parvlaeval ei kehti! Kindlustus kehtib seaduse järgi veel praamile peale- ja mahasõidu ajal, kuid kindlustusseltsidel ei ole kohustust hüvitada praamisõidu ajal tekkinud kahju. Eelnev ei kehti kaskokindlustuse korral aga igaks-juhuks vaadake oma kindlustuslepingud eelnevalt üle! Laevajuhtimisest või ilmastikuoludest tekkinud kahju hüvitamiseks tuleb lahenduse leidmiseks koheselt pöörduda parvlaeva opereeriva ettevõtte poole. Mis aga kõige peamine - ole tähelepanelik ning ettevaatlik, nagu liikluses ikka.

Rendiauto, mis nüüd?

Kui soovid saarele tulla rendi autoga ja piletit reserveerida enne kui auto käes, pole ka probleemi. E-pileti saad mugavalt praamid.ee kodulehe pealt. Autonumbrimärgi kastikesse kirjuta lihtsalt RENT. Siis kui jõuad sadamasse pead toredatele tädidele piletikassas kõiges QR-koodi näitama ja oledki väravatest läbi. Kui sul siiski veel mõni küsimus tekkis on nad kindlasti abiks sulle, sinu probleemi lahendamaks.

Seila saarelt saarele

Lummavad väikesaared käivad Saare- ja Muhumaa külastuse juurde nagu meri, päike ja kala! Ruhnu, Vilsandi, Abruka.... päev neil kõlab ju rohkem kui kenasti! Auto tuleb Saaremaale küll natukeseks maha jätta, kuid enamikele saab soovil pedaalidega kaherattalise kaasa haarata. Väikesaarte õhustikku on raske sõnadega edasi anda, neile reis on kui kuhugi teise ajamõõtmesse... väikesaareidüll ei ole pelgalt sõnakõlks vaid miski, mida tuleb kogeda, et mõista. Unikaalne Ruhnu saar on tõeline pärl, milleni jõudmiseks tuleb natukene rohkem aega varuda. Suvised laevareisid Kuressaarest kestavad ca 2 tundi, kuid mis saabki kaunil soojal ajal olla mõnusam kui päike ja tuulebriis!? Oktoobrist maini laevaühendus puudub, see eest on sel ajal sinna 25 minutiga võimalik väikelennukiga lennata. Vilsandile pääseb suiti liinilaevaga Papissaare sadamast. Kui oled kuulnud, et sobivate ilmastikutingimustega võib sinna ka jala minna, siis kahjuks need ajad on jäänud ajalukku ning tugevnenud hoovuste tõttu seda enam ei soovitata. Küll aga saab matka vees võtta ette Kuressaare külje all asuval Abruka saarel, kus saab läbi merevee sumbata Vahase saarekesele. Suiti on Abrukale võimalik seilata lisaks liinilaevale ka ajaloolise purjelaevaga Hoppet. Kena lugu, kas pole?

Saaremaal ja meid ümbritsevatel väikesaartel on palju äärmiselt mõnusaid söögikohti ja mitmed neist asuvad just meile kõige omasemas kohas – mere ääres. Teeme ülevaate meie veeäärsetest söögikohtadest, kus maitsva söögi ja kosutava joogi kõrvale saad nautida mere/jõevaadet.

Saarel on valla justkui terve maailm. Angla juures ootab tükike Hollandit, Kiipsaare viltune tuletorn on justkui nagu meite oma Pisa torn, ühtmoodi väega kohad on nii Stonehenge Inglismaal kui Blesta kivid Saaremaal. Sellist tunnet nagu meil.. vot teist sellist ei ole! Oleme kokku kogunud igast kümnendist saarlase lemmikud kohad ning soovitused Saaremaal ja selle ümber.

Saa teada, mida kohalikud saarlased kindlasti soovitavad ette võtta, kuhu minna ja mida köike nautida, et seda saare tunnet kogeda!

VANUS 1-10

Iris Saarlaid

üks öige saare laps

Mulle meeldib väga Saaremaal elada, kuna kõik mu sõbrad on siin. Mulle meeldib mu kodu. Maal suvilas on ka hästi tore - issi teeb lastele ATV-ga metsas kiiret sõitu. See on mu lemmik. Suvel meeldib mulle purjetada. Käime perega jahiga merel ja ujume keset merd - see on väga lõbus. Ja Mändjala rannas ka meeldib mulle suvel ujuda. Linnas on hea, et saab käia kinos ja mu kõige lemmikum asi Saaremaal on ikkagi spaa - seal saab talvel ujuda ja käia šokolaadimassaažis.

VANUS 10-19

Martin Vesberg 

loodust ja muusikat armastav Saaremaa abiturient

Lemmikud on kindlasti meie lääneranniku külad, mis vahelduvad kadastike ja looniitudega. Näiteks Leedri. Meeldib Abruka saar, kus kõik on kenasti peo peal: sadam, pood, rand. Mõnus ja rahulik ajaveetmise koht. Sel saarel tiksub aeg omasoodu. Meie rannikualad üleüldiselt. Kevadeti ja sügiseti võib näha suurel hulgal eri linde ja kohata mitmeid loomi. Tegelikult on nii, et kui tahta Saaremaa loodusest täit elamust saada, siis minge ükskõik kuhu, loodust meil jätkub. Ainuke asi, mida peate valima, on mineku kellaaeg. Soovitan tõusta tunnikese enne päikesetõusu, võtta tassikese kohvi ja olla looduses päikesetõusu ajal. Vat siis on ilus, kena lausa.

VANUS 20-29

Grete Paia

Kuressaares sündinud ja kasvanud laulja-laulukirjutaja

Kindlasti on mu lemmikuks lapsepõlvekodu Kuressaares, kus kohe maja taga on tervisepargi mets. Kuressaares on ka vanaema ja vanaisa ja kõik on nii hubane ja turvaline! Lossipark on tohutult ilus, käin seal oma koera Brunoga tihti jalutamas. Väga meeldib mulle papaga kalal käia ja Tori jõe suudmest välja sõita. Mõlemal pool on pillirood ja see kõik kokku mõjub igal aastaajal nii maagiliselt ja teraapiliselt! Eriline koht on ka Vanamõisa, sealt on pärit minu vanavanaema ja seal käime igal suvel. Vanamõisa karjäär on väga hea ujumiskoht, kus saab vette hüpata ja kiiresti läheb sügavaks. Samamoodi ka Jaagarahu karjäär, mida paljud mandri inimesed ei teagi – seal on hästi soe ja läbipaistev vesi. Üleüldse on hea mööda Saaremaad trippida – igal pool on nii ilus ja kodune. Paljud mandri tuttavad ütlevad, et juba Muhus jäävad mured vähemaks.

VANUS 30-39

Alar Aksalu

Saaremaa chef ja DJ

Esiteks Harilaid - matkarada, Kiipsaare majakas ja laguun. Ära ehmu, sest jänesed ja rebased jooksevad vabalt ringi ja kohata võib ka hülgeid. Suured lained on hüpnootilise väega - istu rannas ja lase mere võimsal energial oma rahustavat tööd teha. Teiseks Sõrve sääre tipp koos Eesti kõrgeima tuletorniga. Leia tee majakasse ja lase mõnusal tuulel juukseid sasida ning võta hetk ja vaata ümbrust lindude pilgu läbi. Einesta Läänemere kaldal ja külasta ka militaarmuuseumi. Lähedal Laadla külas on küülikuküla loomapark ja ülimaitsva toiduga Tui koduresto. Kolmandaks Abruka, mis on Eesti oma Aruba. Kuressaarest lühike meresõit ja oledki justkui teises riigis. Sadamas on mõnus kohvik, tellida saab saaretuuri ja igal sammul on midagi avastada. Ürgmetsad kõrgete puudega loovad muinasjutulise rännaku tunde.

VANUS 40-49

Raul Vinni

merd tunnetav saarlasest ajakirjanik

Kuressaare kesklinnas on üks viitadega post. Kõik viidad sellel näitavad eri suundadesse, kuid tekst on kõigil sama – MERI. Kõik on öeldud. Ilma mereta ei ole Saaremaad. Mere äärde võib alati minna. Eriti uhke on see siis, kui ilm on veidi karvasem. Müha kurdistab kõrvu, õhk lõhnab adrust kirbelt, lendlevad soolased veepiisad tikuvad suhu, silmad neelavad lainete möllu ja tuul trügib pikali sellise jõuga, et tahaks kukkumisest hoidumiseks temast endast kinni haarata. Ei maksa imestada, kui kõige selle sees olles tuleb tahtmine lihtsalt erutusest ja vabadusetundest karjuda. Soojal suvepäeval võib Harilaiul rannal kõndides kuulda tulikuuma liiva laulmist ja türkiissinisele merele vaadates tema lummusesse langeda. Külmal talvepäeval võib mere kaanetanud jääväli ulatuda silmapiirini või lumetuisus sulada kõige ümbritsevaga üheks valgeks maailmaks. Meri on elusolend. Merega tuleb läbi saada. Teda kuulata ja temaga suhelda. Teda austada.

VANUS 50-59

Kersti Kaljulaid

Saaremaa juurtega president

Abula matkarada: sellest sai minu lemmikrada siis, kui Harilaiu ja Koigi rajad muutusid liiga tihedasti käidavateks. Abulas on veel aega ja ruumi omaenda meremõtteid mõelda, pole seal iial Viru tänava või Viru raba sarnast (mis on üsna ühesugused) Suurt Rahvaste Rändamist. Ja muidugi Saaremaa saared - Vilsandi ja Vilsandi-tagused laiud, Abruka: seal ikka aeg seisab ja seisab ta ka aeglasemalt kui kusagil mujal! Niisama läbi joostes ei saa sealt midagi, aga kui on aega ja tahtmist istuda ja oodata kuni lainete loksumine jõuab vereringesse, siis hakkab süda laulma ja hing teistmoodi Sinu endaga kõnelema. Kodukant: Valjala MTB rada soovitaks proovida, Valjala kirik on maamärgina tähtis, ikkagi Eesti vanim säilinud kivikirik! Laimjala Debora Vaarandi kuju juures on tore istuda ja väliraamatukokku toodud kirjandust taasavastada, sest valdavalt leiab sealt teada-tuntud materjali.

VANUS 60-69

Harry Kõrvits

näitleja ja muusik, isehakanud saarlane

Kui tahad näha, kuidas elasid rikkad ja töökad saarlased, siis astu läbi Mihkli talumuuseumist. Teatrielu elatakse ka saarel täiega. Asva Viikingite külas tõotab tulla midagi põnevat saarlaste esiisade ehk viikingite tegemistest Kuressaare Teatri esituses. Saaremaa rannad ja metsad on eripalgelised ja avastamist väärivad. Triigi Filharmoonia kontserte oodatatakse alati suure huviga ja tänatakse suure aplausiga. Ja kes pole Kuressaares käind, see pole õiget Eesti väikelinna näind - linn oma söögikohtade ja uhke lossiga.Hipsterid ja muidu  boheemlased leiavad peavarju I Land Soundil. Kes tahab midagi ürgset kogeda peab paadiga purjetama Abrukale - tunda soolast merevett oma näos on juba elamus!

VANUS 70-79

Ivo Linna

sajandi saarlasest laulja

Kindlasti on eriline koht Kuressaare loss, kus töötasid mu mõlemad vanemad. Käisime seal ülepäeva ja meile oli see teine kodu. Lossis on midagi müstilist ja olen seal ka öösel taskulambi valgel jalutanud, kujutades ennast ette vanadel aegadel. Võrratu tunne, seda on raske kirjeldada… Ja muidugi loodus! Sõsarsaared Saaremaa ja Muhu on hästi säilinud läbi igasuguste aegade. Laulusalmgi ütleb, et “ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl” ja ma soovitan vaadata varahommikul päikesetõusu läbi kadakate, mis on ehitud kastepiiskades ämblikuvõrkudega – see on pilt, mis mälust ei kao. Midagi täiesti ürgset on säilinud! Õnnis tunne on olnud näha, kuidas turistid pildistavad meie jaoks täiesti tavapärast, nagu kajakad Väina tammil. Olen oma talu taga heinamaal näinud inimesi, kes metsmaasikaid märgates lähevad täiesti segi. Meil on, mida maailmale pakkuda: puutumata loodus on saarte valuuta ja see maksab. 

VANUS 80-89

Helvi Koppel 

teenekas Saaremaa mudaraviarst

Mulle meeldib käia Koigi rabas – sinna saab nüüd mitmest otsast ja hea on kõik järved üle vaadata. Minu jaoks on see kodulähedane koht, aga ega sinna väga nobedasti ka ei pääse. Rabasse aitab igal ajal minna, nii hommikul vara kui ka õhtul hilja. Koigi raba meeldib mulle just looduse pärast, mis annab tõelise rahutunde. Saarlasele on tähtis ka Muhumaa ja seal on minu lemmikuks Koguva küla koos muuseumi ja sadamaga, kus tihti ka suviseid üritusi toimub. See küla juba ise on väärtus! Oluline on muidugi ka Kuressaare linn, kus mulle väga meeldivad lossipargi rajad ja teed. Linna ümber on niivõrd head jalgrattateed ja neid ei jõua kõiki läbi sõitagi, enne võib ära väsida. Tore koht on Loode tammik – lühike rattasõit ja oledki otse looduses, kus orhideedki kohe õitsemist alustavad. Neil, kes Saaremaal varem käinud pole, soovitan tingimata käia Kuressaare lossis, aga ka nii nimetatud piimaringil ehk Pangal, Anglas ja Kaalis. Kui aega on rohkem, tasub ikka Sõrves ka ära käia.

VANUS 90-100

Arnold Rüütel
saarlasest president

Kõigepealt minu isakodu Tooma talu Pahavalla külas endises Pöide kihelkonnas Laimjala vallas. Seal olen sündinud ja veetnud oma lapsepõlve. Emaema talu oli ka samas külas, suhtlesin pidevalt ka ema vanematega. Isa esivanemad olid pärit Asva linnuse lähistelt, mis on mulle samuti tähtis koht. Minu esimene elukutse oli karjapoiss. Meie karjamaad olid mere ääres Tulitul, kus Kuke jõgi suubub merre, ulatudes ka jõe lõunakaldale. Tulitul elasid siis kaks vanemat inimest ja nad lubasid mul nende talu merekaldal käia. Kui mandrile asusin, oli soov ka perega sinna tagasi tulla. Algul käisime abikaasaga telkimas, siis lastega järelveetava käruga. Lõpuks ostsime Tulitu ära ja rajasime sinna suvekodu, kus käime tänaseni. Perekonnanime saamise loost - 16. sajandil värbas Taani valitsus kohalikke talumehi Maasi linnuse kaitseks. Nii isa kui ema esivanematest võeti sinna ratsamehi rannakaitse meeskonda, neid nimetati rüütliteks. Nad kaitsesid ka Kuke jõe suudmeala. Kui hakati perekonnanimesid panema, sai Rüütel ka meie perekonnanimeks.

Kõigi nende toredate inimeste reisisoovitusi küsiti 2022 aasta kevadel. Tänaseks on mitmed neist liikunud järgmisesse vanusegruppi ja soovime neile sel puhul palju-palju õnne!

Saaremaa on teada tuntud oma imeilusa looduse poolest. Looduskeskkonnas viibimine on aga miski, mis paneb meid ennast paremini tundma. Ja see on teaduslikult tõestatud fakt! Ja kui nüüd kogu asjale veel vunki juurde lisada, siis kõige enam aitab meid just teadlikult looduses viibimine. Ja siin tuleb mängu metsateraapia!

Ühelt saarelt teisele

Metsateraapia on alguse saanud Jaapanist (kah ju saar!) juba 1982 aastal. Lühidalt kokkuvõttes oli eesmärk linnastunud inimene looduse rüppe tagasi tuua. Sest tegelikult on ju nii, et oleme elanud oma eksistentsist ikkagi 99,999 % looduses ja kõigest 1 % linna keskkonnas. Meie närvisüsteem ei ole veel päris kohanenud kogu selle linna virrvarriga. Jah, Saaremaal muidugi seda virrvarri nii palju ei ole kui mandril, aga eks meil kõigil ole ikkagi omad väiksemad või suuremad lahingud pidada.

Metsateraapia mõju on uuritud juba ca 40 aastat, mis on päris pikk aeg. Ja tulemused on muljetavaldavad! Metsateraapia idee on suurendada füsioloogilist lõdvestumist, toimides seejuures ennetava ravina, parandades keha loomulikku vastupanuvõimet, mis stressi tingimustes väheneb.

Palju enam, kui lihtsalt puukallistamine

Kui nüüd keegi arvab, et giid viib teid metsa ja seal hakatakse koos puid kallistama, siis tegelikult see nii ei ole. Kogu retk on üles ehitatud spetsiaalselt välja töötatud metoodika abil. Kõik saab alguse meelte rahustamisega, mis aitab aru saada, et viibitakse just siin ja praegu. Edasi jätkatakse erinevate “harjutustega“, mis aitab meil end avada, olla hetkes, märgata ja mõista iseenda vajadusi ning lõdvestuda. Metsateraapia suurem eesmärk on tuua meid tagasi iseenda juurde. Nii, et tunneksime end oma kehas kui ka meeltes hästi, et meie igapäevatoimetused ei võtaks meilt elulusti ning et meil üleüldse oleks hea ja turvaline olla, usaldada elu ning tunda rõõmu kõigest, mis meie ümber sünnib. Ja seda kõike aitab teil saavutada giid, kes looduskeskkonnas juhib teid täpselt sinna, kuhu teil hetkel on vaja jõuda. Metsateraapiat viljeletakse üle maailma eelkõige vaimse tervise väljakutsete raviks, alkoholitarvitamise häire raviks, kroonilisest stressist tingitud haiguste nagu selja-, kaela ja õlavalude leevendamiseks, operatsioonidest kiiremini taastumiseks, südamehaiguste ennetamiseks jne. Loomulikult toimib metsateraapia ka ennetava ravina.

Müra meie ümber ei kao kuhugi, väljakutse on, kuidas saada seda müra vaikseks. Ja aus tõde on see, et me peame ise oskama seda kuidagi vaiksemaks keerata. Ja pikas perspektiivis annab metsateraapia oskuse olla müra keskel enesest teadlik. Ja enesest teadlik olemine tähendab elamist kasutades kogu oma potentsiaali.

Kui sul tekkis selle jutu peale nüüd kange tahtmine metsa minna, siis võid julgelt ühendust võtta Egle Beek'iga, kes on Saaremaa ainuke ametlik metsateraapia giid. Mine metsa!

Saaremaa on alati kena idee. Ükskõik, kas oled siia sattunud esimest või saja esimest korda, elanud terve elu või äsja saarlaste sisse imbunud. Just neil elupõlistel saarlastel ja sajandat korda tulijatel on kangesti kena meel, kui saareriik neid millegi uuega üllatab. Uudiseid meitel önneks jagub.

Kas sa oled neis viimastel aastatel pildile tulnud paikades juba käinud?

UUED SEIKLUSED PERE PISEMATELE

AVASTUSED AJALOO RADADELT

ELAMUSED NII HINGELE KUI MEELTELE

MEREÄÄRSED UUDISED

Lihavõttepühade aegu on just õige aeg, et endamisi või mitmekesi võtta ette mõtteharjutus – kumb oli siis enne, kas muna või kana? No ega meie ka päris täpselt ei tea. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega seda vastust siit ka ei leia. Aga päris tühjade kätega sa ka ei jää! Kogusime saarte pealt kokku mõned kohad, mida munajahil tingimata külastada tuleks. Olenemata, kas on lihavõtted või ei, siis igatahes tasub tee ette võtta.

Muhu Munarall 21.03-30.03.2024

Võta osa Muhumaal toimuval Munarallil, mille eesmärgiks on erinevaid asutusi läbi käia ja templeid koguda. Võta osa ja tutvu Muhu kultuuri- ja haridusasutustega. Läbi tuleb otsida ja muna leida Muhu Muuseumis, Hellamaa Külakeskuses, Liiva Raamatukogus, Hellamaa Raamatukogus, Muhu Noortekeskuses ja Muhu Põhikoolis. Lisaks muna leidmisele, tuleb lahendada igas kohas ka väike vahva ülesanne, et oma passi tempel kirja saada. Naudi meeleolukat kevade algust mune jahtides! Täpsema info leiab SIIT.

Muhu jaanalinnumunad

Kas hing ihkab munadepüha lauale midagi väga erilist? Me pakuks välja jaanalinnumuna. Kas teadsid, et too võrdub umbes 22-24 kanamunaga; keedumuna saamiseks tuleb seda keeta nii poolteist tundi ning koore avamiseks peab ikka Suure Tõllu rammu olema. Ja isegi, kui muna järgi ei isuta, siis tasub igal loomasõbral võtta ette külaskäik Muhu Jaanalinnufarmi. Lisaks jaanalindudele, keda saab peost maisiteradega sööta, elab seal teisigi  loomi, kellega viisakalt distantsilt sõprust sobitada. Mõnus ajaveetmisekoht kogu perele, hooaeg on 15. mai-15. september.

Marineeritud vutimunad

Vastukaaluks on aga vutimunad, mis pisikesed, kirjud ja kole kenad. Santi maitset pole kah tunda! Aga Risto Ränk Farming teab, et vutimuna saab kohe veel paremaks, kui ette võtta nende marineerimine. Valikust leiab nelja erineva maitsega vutimunad: tõmmud vutimunad – küüslaugu ja sojakastmega; särtsakad vutimunad, mango chilli kastmes; ärksad vutimunad, jalapeno ja sibulaga äädikas marinaadis ning mõnusad munad magushapus kastmes. Iga endast lugupidav gurmaan peab vähemalt korra proovima ja siis juurde soovima. Jaga meiega oma lemmikut siis ka kindlasti! Ja nüüd, mil tead, mille järgi peaks isutama, siis võta tee ette Saaremaa Loomaaeda, kust neid saab soetada!

Munakoored kõrva

Saared on roheline sihtkoht. Mistõttu on eriti tore, et kui munad on söödud, siis Laura oskab munakoortele anda uue elu. Kõik ilusad inimesed, lugege nüüd heaga edasi, sest EGG Laura Saks teab, kuidas teie ilule veel vinti juurde keerata. Ta on loonud ehtebrändi, mille tooted on valmistatud munakoortest. Ehtes on kasutatud lisaks biovaike ning ehete värvimisel püütakse jääda võimalikult looduslähedaseks, kasutades muuhulgas näiteks mustikaid, peeti, kurkumit, süsi ja nii edasi. Ehk et mine vali välja just need munad enda kõrvadesse, mis sulle kõige paremini sobivad.

Telemaastikul sibavad kanad

Liikudes moodide-trendide teemal edasi, siis Saaremaa Mahemuna on kindlasti üks nendest, kes neid seab. Nimelt on Tanel ja tema kanad tuttavad kõigile, kes on näinud sarja nimega ei muu kui "Tanel ja kanad". Telesari keskenduski ettevõtlikule saarlasele ja tema teekonnale Saaremaa suurima mahekanala rajamisel. Aga ega vaid telesaatega asjad piirdu - nüüdseks on hakkajal ettevõtjal ka oma majoneeside sari ja püsti on pandud kohvik nimega Salme Sai. Taneli sõnul tuleb lihtsalt Salme keskele tulla ja küll te kohviku üles leiate. Ja veel, et kui ei leia, siis puhtalt oma viga. Oleme nõus. Kui sa ikka sellest majast mööda vaatad, siis sa kohe tahad midagi kahe silma vahele jätta. Mis siin muud, kui sea sammud, aga Salmele ja otsi see maja ülesse ning mine maitse mönusaid pagaritooteid ja osta kaasa ka telesarjast tuntud kanade mune.

Põhjamaade delikatess - kajakamuna

Iga hiidlane teab, et üks korralik muna on ka võimas väetoit. Seega tuleb selle väe otsimisel vaadata kodusest kanakuudist kaugemale. Niisiis oleme kuulnud vanasid Hiiu memmesid ja taatisid pajatamas lugusid, kuidas omal ajal käidi kevadeti merelaidudel kajakate mune korjamas. Jah, just nii! See oli kohe eraldi sündmus – kajakamunade toomine. Teati täpselt, kus laiul on need kõikse paremad kajakamunad, istuti paati, võeti korv ühes ja mindi munajahile, tihtipeale koos terve perega. Loomulikult jäeti ka paidele kajakatele õiglane ports mune alles aga ka kaasavõetud korv sai siiski, tänaseni põhjamaades delikatessiks peetavate, kajakamunadega täidetud. Keedetult on kajakamuna kanamunast veidi eriilmelisem - valge osa on läbipaistvam-hallikam ja rebu osa hästi oranž. Lisaks kajakamunadele sattus korvi ka lanipardi (hahk, sukelpart ja murdepäraselt lihtsalt lann) mune. Nendest tehti lisaks keedumunale ka omletti ja pandi kookide sisse, sest lanipardi muna läks väga hästi vahtu.

Tänapäeval on see komme unustusse vajunud ja laidudel käiakse pigem siis kui lindude pesitsusaeg on möödas, et neid mitte häirida. Küll aga, võib teel laidudele ja nende ümbruses kohata vahvaid hülgeid, kes alati uudishimulikult pead kikitades möödujaid tervitavad. Hülgevaatlusreiside kohta leiad rohkem infot www.hiiumaa.ee lehelt. PS! Hülged küll kahjuks ei mune, aga kui muneksid, siis teaksid kindlasti need memmed ja taadid ka nendest munadest huvitavaid lugusid pajatada.

Missuguste värvidega värviti vanasti munad?
Vanasti, kui poevärvisid ei tuntud, värviti mune kevadpühiks koduste värvide ja maarohtudega.
Punased munad värviti madararohu juurtega.
Rohelised munad värviti noorte kaselehtedega ehk kivisamlaga.
Kollased munad värviti sibulakoortega.
Kirjud munad värviti riidelappidega, mis koduste värvidega olid värvitud.
Peale värvimist tõmetud soojad munad imala võiga üle ja need paitnud õige ilusad ja klantsivad välja.
(Jämaja kihelkond) 

• Kui lihavõttepüha hommikul seitse korda sületäie laastudega ümber maja käia, ei tule sel aastal ussisid tuppa. (Püha kihelkond) 
• Munadepühaks keedetud muna minna seitsme aasta pärast kuratiks, kui teda lastakse nii kaua seista. (Karja kihelkond) 
• Kevadepühadeks värvitud mune sibulakoortega ning mõnede puukoortega kirjuks. Siis kirgu juures ning kõrtsis vahetud neid üksteisega. Kellel olnd eieti uhkäd munad, see saand ka ead kaupa. Sellepärast tehtud munad ka ilmroosaks ning kenaks, siis saand vahel ühe ees(t) kaks vastu. Poisid kinkind neid tüdrugitele ka. (Kihelkonna kihelkond)
• Kui suurel neljapäeval enne päikesetõusu lehmale kõrvetatud rotinahka, kolm kuldsitika tiiba ja kolm prussakapead sisse anda, siis olla see alati rammus. (Jämaja kihelkond) 

Maarit Pöör on naine, keda moodsate terminite järgi nimetataks rööprähklejaks. Ta on ideaalne näide, kuidas ööpäevas võib olla kõigil sama palju tunde, kuid mõni suudab neisse rohkemate tundide võrra väärtust luua. Naise ametid on kui kriimsilmal – kunstnikust džinnivalmistajani.

Maariti ja tema pere elutee on nad, pärast paarikümmend aastat Helsingis elamist, toonud kadakasele Saaremaale. Naine kirjutab enda blogis, et neid tõmbasid siia juured, loodus, vaikus ja inimtühjus. Siiski on elu saare peal ka väga tegusaks osutunud ja vaikusest ning inimtühjusest rääkida ei saa. Aga kõike hingest tehes annab selline tegutsemine energiat juurdegi. Uuendusmeelsest Lahhentaggest on kuulnud üht või teistmoodi vast kõik. Või vähemalt sellest, et jõulupuudest toonikuid valmistatakse. See on Lahetaguse külas asuv pereäri, mida Maarit koos abikaasa Tarmo Virkiga veab.

Talukoht tuli neile kätte paljuski läbi juhuste ja võib öelda, et saatus tahtis neid Saaremaale. Kõikide igapäevaste toimetuste sees on lihtne iseend kaotada. Maariti jaoks on tasakaalu ja fookuse hoidmiseks maalimine. Ta on hingelt kunstnik. Inspiratsioon teoste jaoks tuleb tihti ikka päriselust. Nende kolme saare lood lõid pinnase maalide sünnile.

FILSANDI

Minu ja Millie esimesele Vilsandi reisile läksime koos meie küla elanikega traktori kastis läbi mere sõites. Kohati oli vesi ikka üsna kõrgel, aga läbi me saime. Saarel istusime ümber Kamazi kasti ja nii kastist-kasti saigi saarel ära käidud.

Teist korda tegime saarele rattamatka. Sai Vesiloo laiul päevitatud ja Aaperseaugus ujutud. Viimasega vist paljud kiidelda ei saa ja võibolla ei tihka ka. Aga meile meeldis seal, soe vesi ja mõnus liivarand. Õhtuks oli plaanis kontsert Jaan Tätte koduõuel, mida oli üllatavalt keeruline leida. Lõpuks jõudsime välja häärberini, mille õuel uhkeldasid mitukümmend prominenti piduriietes, särasid valged telgid ja esines nimekas estraaditäht. Olime üllatunud Jaani muusikavalikust ja tundsime ennast väga alariietatutena. Õnneks tuli meid lohutama peapiiskop, kes seletas, et sellel õuel toimuvad Taavi Rõivase lapse ristsed, aga Jaani juurde on veel mõnisada meetrit.

Õhtu lõpetasimegi seal mõnusa helitrummi rütmis sääskedega võideldes. Aga tunne oli ülev ja ebamaine, oleks justkui käinud teises kultuuriruumis.

RUNÖ

Seda merereisi Runö pardal meenutab meie pere ikka kui ühte hirmsa tormi ja sisikonna segipööramise katsumust. Tegelikkuses oli tuult omajagu, lainetas ohtralt, aga päike paistis ja vahel tuli lihtsalt üle reelingu kummardada. Tarmol oli ehk veidi keerulisem, sest olgem ausad, meie pere naised on siiski rohkem meremehehingega kui tema.

Selle laevareisi jooksul tutvusime vahva Soome-Rootsi paariga, Guni ja Göraniga. Gun töötas psühholoogina ühes Helsingi põhikoolis ja tema kutsel tegin pool aastat hiljem kolleegidega sinna ka õppereisi. Eelmisel suvel käisid Gun ja Göran koroonat trotsides jälle Kuressaares ja loomulikult meenutasime heldimusega reisi Ruhnule.

Saare elamustest jäid eredalt meelde vana puukirik, laulvad liivad ja muidugi härra Eiffeli projekteeritud säravpunane tuletorn. 2019 suvel astusime teist korda Runö pardale, et teele saata Bellingshauseni purjelaeva Antarktika ekspeditsioon. Runö ja Ruhnu kuuluvad meie pere jaoks tugevalt kokku ja merereis saarele ongi ju osa selle erilise väikesaare võlust.

MOHNI

Saaremaa püsielanikena on Muhu meie jaoks nagu laulusalm: „Ei saa me läbi (Lätita) Muhuta…”

Iga maja, metsatukk ja ristmik on tuttav, et Kuivastusse jõuda ja sealt hiljem jälle kodu poole sõita. Muhu saarele oleme mitu toonikuringi peale teinud, et ikka Lahhentagge lippu kaugemal lehvitada. Ja ka elu toob pidevalt juurde nii püsi- kui suvemuhulasi. Küllap Saaremaa ja Muhu ikka kokku kuuluvad, sest kirjutab ju Sikke Sumarigi, et ta kokandustalu Nami Namaste asub „Saaremaa Muhu saarel”.

Lõpetuseks üks vahva kommentaar kaheaastase sõbranna suust, kellega Jaanalinnufarmis hiidlindudega tutvust sai tehtud ja imestatud nende väikeste peade üle: „Ilus, aga loll!”

Maalidest ja nendest lugudest kiirgab Maariti armastus Saaremaa ja seda ümbritsevate väikesaarte vastu. Mälestused, mis jäävad südamesse igaveseks. Loodetavasti ei väsi Lahetaguse ja Lahhentagge Maaritile inspiratsiooni ja jõudu andmast ning me saame veel tulevikuski tema pintsli läbi näha meie imelist loodust.

Saaremaa ümbruse väikesaarte kohta saad lugeda ka meie blogipostitusest "Kuus põnevat lugu Saaremaa ümbruse väikesaartest".

Aeg on jätkata blogi sarjaga "Visit Saaremaa soovitab". Maailma on hetkel rohkelt pehmust ja õrnust vaja, sestap tähistamegi sel kevadel kohe eriti uhkelt naisi ja naiselikkust.  Maagiat ja väge, mida imetleda jagub igatahes naistes üle terve maailma. Ja kuigi me siin blogis saare naise naba ei näita, siis meite naiskond kogus kokku nii mõnedki mõtted ja tegevused, et teid inspireerida ja kenat naistepäeva soovida!

Jääme külla ootama!

Egle soovitab paarisjoogat

Oli aegu, kui ma seda “trenniliiki” kohe üldse ei mõistnud. Tänaseks on aga aju, keha ja vaim konsensuse saavutanud ja naudivad joogatamist iga raku ja ujjayi-hingamisega.

Aeg iseendale, väike meditatsioon, kehale pai tegemine ning kena panus heaoluhormooni taseme tõusu on kindlustatud. Olen siin saarel leidnud imelise SaareYoga Kerli Adovi, kes ka minu rutiini-mittetaluvat hinge suudab läbi erinevate joogaprogrammide lummuses hoida. Minu eriline lemmik on partnerjooga, mida alati vähemalt sõbra- ja meestepäeva nädalatel nautida saab.

Namaste.

Helina soovitab aedades mütata

Ega uudishimu patt ole! Ja kui juba saarel kohal, siis on ju suur soov piiluda, milline ka see kohalike elu ja olu on. Kevade eel, mil suurem toimetamine kolib niikuinii õue on eriti tore ju uudistada  eriilmelisi aedasid, mis on kõik suure südame ja hoolega loodud. Selleks võib ette võtta jalutuskäike meie asulates ja külades ning imetleda kogu ilu kaugelt. Kuid on ka hoove-aedasid, kuhu on huvilised täitsa oodatud sisse astuma.

Muhus elavad leidlikud ja loovad inimesed ning seda peegeldavad ka nende aiad. Minu lemmik on Seitsme tuule aed Muhus, kus on palju ruumi ka kunstile. Lisaks taimedele asub seal erinevate põletusahjudega keraamikatöötuba, kus leiavad asset keraamika- ja kunstikursused.

Suvel toimuv Saarte Avatud Aiad pakub toredad võimalust tutvuda kõigi väga eriilmeliste aedadega, mida ükski aiandushuviline kindlasti maha ei tohiks magada.

Kristina soovitab kaamera ette minna

Saaremaal on romantiline kuvand – meretagune saar,  tuul juustes sasimas, päike nahka paitamas. Miks mitte see atmosfäär fotosessiooniga pildile püüda? Meil on palju toredaid fotograafe, kes teavad just neid kõige kenamaid paikasid, kuhu pildistama minna. Olgu see siis privaatne liivarand, müstiline metsatukk või jõuline pankrannik. Mine pildile üksi või kaaslasega, riietega või ilma.  

Täiesti omaette „naiste maailma“ on loonud fotograaf Sigrid Osa, kes on oma stuudiosse koondanud iga kuninganna ja printsessi unistuste garderoobi. Lainevahused printsessi kleidid, lumekuninganna imeliselt sillerdavad rüüd ja palju imelisi aksessuaare. Kui sina tahad pildil välja näha hoopis seksika merineitsi või jõulise diivana, pole ka see probleem. Igasugused stilistilised väljakutsed meeldivad Sigridile sama palju, kui pildistamine.

Tule saarele ja astu kaamera ette! 

Kati soovitab loodust kuulata

Seekord kutsun Sind „Looduse kontserdile“. Saarlasena on minu vaieldamatuks lemmikuks kivikontsert. On midagi erilist millist häält teevad kivid kui laine tuleb randa ja tagasi voolates võtab endaga kaasa kaldal olnud kivid. Saaremaa tuuliste ilmadega on suurepärased tingimused selleks kontserdiks loodud. Kohe-kohe on aeg, mil saabuvad tagasi meie saare kõige lärmakavad kevadekuulutajad – sookured. See ühendkoor ei jää vist kellelegi märkamata. Ja siis läheb see suur laulupidu lahti – ööbikud laksutavad, lõokene lõõritab kõrgel taevas, lendamise selgeks saanud pääsukesed rõkkavad rõõmust. Imeline. Võta endale aega ja kuula milline äge kontsert meie ümber kõlab.

Nüüd ongi õige aeg kõigil linnuvaatlus entusiastidel koonduda ja Saaremaad uudistama tulla.

Maria soovitab postitantsu proovida

Postitants oma olemuselt vägagi naiselik praktika, mistõttu tundub nüüd eriti sobilik siingi seda tutvustada. Viimastel aastatel üha suuremat populaarsust kogunud trenn on leidnud fänne ka Saaremaal.

Nähtavasti põhjuseid, miks kedagi postitants kõnetab on sama palju, kui on praktiseerijaid. Ühelt poolt on see lihtsalt viis, kuidas end liigutada edendada plastilisust ning tuua oma ellu rohkem tantsu ning panna füüsiliselt proovile õppides tõsiselt keerukaid trikke ning nippe. Lisaks õpetab igasugune füüsiline liikumine, kuidas olla hetkes ja kohal. Postitantsus on nii palju armastust tantsu ja inimese enda vastu, et peale iga trenni oled küll füüsiliselt läbi, aga samas valitseb sees tunne, et võiksid mägesid liigutada. Võib-olla ongi see postitantsu juures nii ligitõmbav, võimalus olla korraga nii habras kui ka vägagi tugev.

Ja kes ei teadnud, siis Kuressaares on täitsa oma tantsustuudio Studio Femme, kus antud stiiliga lähemat tutvust teha saab. Seega julgustan kõiki, kellel kunagi huvi olnud kasvõi korra proovida või kui pole enne isegi mõelnud postitantsule, siis ehk nüüd tärkas uudishimu.

Magamistuba või vangikong?

Kuressaare linnuse peakorrusel paikneb ahtake ruum, mida aastaid on nimetatud piiskopi magamistoaks või piiskopi eraklaks. Uuemad uuringud näitavad, et tegelikult oli see hoopiski vangikong, kus veetis oma viimased elupäevad skandaalne Saaremaa piiskop Heinrich III.

Kuressaare linnuse teadaolev esmane mainimine ajalooürikutes aastal 1381 seostub just piiskop Heinrichi surmaga. Nimelt leiti eaka vaimuliku surnukeha sel aastal lossi prügišahtist. Kuigi ei välistatud võimalust, et piiskop võis sinna kukkuda põgenemiskatsel, kahtlustati ennekõike tema tapmist kägistamise läbi, kusjuures hirmsa teo olla toime pannud toomhärra Hermann Bolne. Miks pidi kaheksakümneaastase jumalasulase elu nii hirmsa lõpu saama ja kuidas on see seotud Kuressaare lossi ehitusega? Lühike vastus on: poliitika ja võimuvõitlus.

Kastell-linnusest uhkeks lossiks

Isand Heinrich oli aastail 1368–1374 Schleswigi piiskop, aga tegi samal ajal ka Skandinaavia paavstliku maksukoguja tööd. Selles ametis ilmnenud rikkumiste tõttu määras paavst Gregorius XI mehe 23. oktoobril 1374 Saaremaa piiskopiks. Kohalik toomkapiitel ehk kõrge pühamehe nõuandev organ, samuti kohalik aadelkond ei kiitnud juba raugaeas Heinrichi pillavat ja liiderlikku elustiili kuidagi heaks. Käärimine alamatega viis selleni, et piiskop Heinrich lasi Kuressaare kastell-linnuse mõne aasta jooksul ümber ehitada uhkeks lossiks, kus ta sai endale meelepärast eluviisi edasi harrastada.

Lossiehitus ning luksuslik elustiil tähendas piiskopile paraku suuri väljaminekuid, mida piiskopkonna tulud korvata ei suutnud. 1381. aasta algul saatis Saaremaa toomkapiitel paavst Urbanus VI-le kirja, kus maalis olukorrast piiskopkonnas üsna pahaendelise pildi. Heinrich olevat maha müünud kirikule kuulunud väärisasjad, vabastanud vanglast vastupaavst Clemens VII poolehoidjad, lubanud neil osaleda privaatmissadel ja pidanud nendega isegi ühiseid söömaaegu.

Piiskopi õnnetu lõpp

Me ei tea, kui palju neist süüdistustest tõele vastab, kuid paistab, et toomkapiitel ei jäänud, käed rüpes, Püha Tooli vastust ootama. Piiskop võeti kinni ja jäeti Kuressaare linnusesse vahi alla. Selleks rajati tema eluruumidesse spetsiaalne kong. Mõni aeg hiljem leiti aga vana kirikuisa surnukeha vahitorni ümbritsevast sügavast šahtist. Piiskop oli kägistatud. Oma õigustuskirjas paavstile selgitas toomkapiitel, et „piiskop oli 80-aastane ja vanadusest vaimunõder“.

Mis täpselt juhtus, jääb saladuseks. Hamburgi kroonik Albert Krantz toob oma 1519. aastal ilmunud teoses "Wandalia" välja, et piiskopi hoiti Kuressaare lossis vangis toomhärrade korraldusel. Põhjuseks olnud piiskopi soov piiskopkond Saksa ordu kätte mängida. Mõne aja pärast leiti ta surnuna kemmergust. "Olgu sellega nüüd, kuidas oli, aga kunagi varem ei ole kuuldud ühe piiskopi sellisest õnnetust otsast," nendib Krantz.

Tekst: Mehis Tulk