Tänu mere loodud eraldatusele on saanud saarte kohalik kultuur omasoodu rikastuda. Muu hulgas on kirgas mereõhk täitnud saarlased ka hääde ja huvitavate kulinaarsete ideedega, mis võivad mujalt saabujale mõnikord veidi kummalisedki tunduda. Siit leiad vastuse nii mõnelegi küsimusele.
Miks kevaditi ja suiti saarlaste räästaalused sillerdavad?
Kala on saarlaste lauahõbe. Oma püütud meresaadused on meite toidulaua loomulik osa ning valmistusviise on mitmeid: kala praetakse, marineeritakse, küpsetatakse, suitsutatakse, tehakse äkist ehk värsket kiirsoolakala ja kuivatatakse. Just kevaditi riputatakse särjed ja tuulehaugid kuivama, pärast jaanipäeva on ka lest juba päris popsis ehk priske ning siis pannakse seegi kuivama. Seetõttu saarlaste räästaalused sillerdavadki – kalasoomus helgib ehk saarlaste lauahõbe on katuste all valmimas. Saarel olles proovi kindlasti mõne kohalikuga jutu peale saada ja küsi kuivatatud kala maitsta.
Mis on apurokk ja pannileib?
Võib juhtuda, et Muhu saarel kehakinnitust otsides leiad mõnest menüüst roa nimega apurokk. Mõtled, mis see veel on, soolane või magus, hapu või mage? Apurokk on traditsiooniline Muhu toit. Vanasti kuulus see pearoogade hulka, nüüd tuntakse seda peamiselt magustoidu ja pidupäevasöögina. Lühidalt öeldes valmistatakse seda kartulist ja jahust, seda hapendatakse ning süüakse külma piimaga. Kui oled Muhus, otsi kindlasti apurokk üles. Saaremaa traditsiooniline söök on pannileib, ennekõike tunti seda Lääne-Saaremaal. Selle peamiseks koostisosaks on samuti kartul, lisatakse veel pekisemat soolatud või suitsutatud sealiha, sibulat, jahu, soola, muna. Traditsiooniliselt valmistati seda laupäeviti saunajärgseks söögiks. Praegugi võid seda mõne restorani menüüst leida, kuid aeg-ajalt saab seda ka kohalikust Coopi poest.
Miks mõned inimesed söövad restoranis kala näppudega?
Oled restoranis ja märkad, et kõrvallauas olev inimene sööb kala näpu vahelt. Mõtled, et kummaline, miks nii? Tegelikult on suure tõenäosusega tegemist kohalikuga. Saarlased söövad kala näppudega, mitte noa ja kahvliga – just nii, nagu itaallased söövad pitsat sõrmedega. Näppude vahelt süües ei lähe kala raisku ja saad liha kenasti luudelt kätte.
Miks saarlased söövad koorega kartuleid ja mis on runnakad?
Saarlased armastavad väga kartuleid. Kevadel veetakse kartulivaod, pannakse maha seeme ja sügisel võetakse saak üles. Värske kartul, mis suve keskel ja varasügisel mullast võetakse, on nii õrna koorega, et seda on lausa patt koorida – seetõttu söövad saarlased tihtipeale värskeid kartuleid, mis suuruselt veel ka veidi pisemad, koortega. Just neidsamu kartuleid nimetatakse ka runnakateks. Saarel kutsutakse kartuleid ka tuhlisteks, niisiis võid nii mõnelgi pool kuulda, et keegi räägib tuhlist ja notist – kartulitest kastmega. Seda valmistavad saarlased tihtipeale ka paargus ehk väliköögis.
Miks öeldakse, et saarlaste koduõlu on salakaval ning niidab jalust?
Siinkohal ei tasu seda õllesorti segamini ajada käsitööõllega. Koduõlu valmistamismeetod on teistsugune. Selle valmistamise traditsioon on saarlaste peres olnud juba aastasadu. Koduõlu on kuldkollast värvi ja hägune. Juues ei saagi kohe aru, kui kange see jook on – tavalisel koduõllel on kangust tavaliselt 7-8 kraadi. On saarel ennegi nähtud, et mandrilt tulnud mehed hakkavad suure hurraaga jooma ning peagi magavad laua ääres. Tasub olla ettevaatlik ja tarbida kaine mõistusega.
Kadakat on saartel nii palju! Kas sellest tehakse ka miskit hääd?
Jah! Kadakast tehtud puulusikaid ning võinugasid müüakse siin- ja sealpool, see lõhn on äratuntav ja meeldejääv. Kuid kohaliku kadaka maitset saad ka kaasa osta. Pakendatud on nii kadakamarjad, kadakast valmistatakse siirupeid ja keediseid, suveniiriks saab kaasa osta ka kohalikust kadakast valmistatud džinni ja toonikut.
Kas tõesti panid saarlased oma linna jõulupuu pudelisse?
Kummaline küll, aga tõsi mis tõsi – möödunud aastal korjas kohalik tootja Lahhentagge Kuressaare kesklinnas kaks kuud jõulumeeleolu loonud kuusepuult oksad ja okkad ning valmistas neist kuusemaitselise tooniku. Taaskasutus missugune! Nii et kui sa veel ei tea, mis maitsega on kuusepuu, otsi üles Lahhentagge omapärane jook.
Kas saarlased küpsetavad ise leiba?
Jah, saarlased on suured leivaküpsetajad! Päris mitmes kohalikus söögikohas valmistatakse spetsiaalset majaleiba, -sepikut, -karaskit või -saia. Üle saarte leidub väiksemaid kohvikuid ja külalistemaju, kes agaralt saia ja leiba küpsetavad ning seda hõrku toodangut ka oma külalistele müüvad. Kauplusest tasub üles otsida Karja Pagari, Saare Leiva ja Muhu Pagarite toodang. Saartelt leiva kaasa ostmine toob hiljemgi reisimaitse suhu!
Miks on restoranide menüüdes kirjas talude nimed?
Saaremaa ja Muhu on toidunautlejate jaoks üks kena koht! Saarlased hindavad kõrgelt toidukultuuri ning oskavad toorainega ümber käia. Palju tehakse koostööd kohalike põllumeestega ja loomakasvatajatega, eks ikka selleks, et külalistele pakkuda parimat kvaliteeti. Seetõttu on mitme kohaliku restorani menüüs juurde kirjutatud, mis talust miskit pärit on. Muideks, Saaremaal ja Muhus on mitmeid restorane-kohvikuid, mis pälvinud Põhjamaades kõrgelt hinnatud White Guide’i tunnustuse. Sel aastal hinnati selle tunnustuse vääriliseks üheksa restorani, varem on neid olnud veelgi. Tasub tähele panna, et suiti kerkivad üle saarte mitmed hüpikkohvikud, mis teelistele mõnusaid hõrgutisi pakuvad.
Miks on paljudel asjadel peal sinine silt kirjaga „ehtne“?
„Ehtne“ on piirkonnamärgis, mis tagab selle, et toode on valmistatud kohalikust toorainest Saaremaal või Muhu saarel. Kui otsid oma saartereisilt suveniiri või kohalikke maitseid, tasub avatud pilguga otsida just seda märki. Kas teadsid ka, et Saaremaa koos teiste Lääne-Eesti saartega kuulub UNESCO biosfääri programmialasse? See tähendab, et siinne elukeskkond on puhas ja kvaliteetne, mis kandub edasi ka toorainesse, mis siinsetel saartel kasvatatud.
Artikkel ilmus esimest korda Saare maakonna reisiajakirjas Mo Saaremaa lehekülgedel 90-91.
