Millise kandi pealt ka ei vaataks – Kuressaare on Eesti spaapealinna tiitli auga välja teeninud.
Sanatoorse tegevuse alguseks kogu Eestis tuleb lugeda aastat 1824, mil Rootsiküla mõisnik Carl Friedrich von Buxhoeveden Kihelkonna lähedal Abaja lahe ääres Eesti esimese mudaravila avas. Kuues vannitoas olid puust palid, mis kuumade kivide abil soojendatud mudaga täideti. Kõrvuti nende tõbedega, millele tänaselgi päeval mudast leevendust otsitakse – liigesepõletikud, närvikahjustused jms, usuti 200 aastat tagasi muda ravitoimesse ka süüfilise ja pidalitõve korral. 1840. a ehitas kohalik puusepp Jakob Veise Kuressaarde Veise mudaraviasutuse, kus vannitube oli juba 92(!) ja 1856. aastal valmis Veise lese eestvedamisel pargi äärde teine ravila. 1876.a avas Kuressaares oma ravila Peterburist tulnud günekoloog-akušöör Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski. Kuressaare ravimuda tuntus kasvas nii Tsaari-Venemaal kui Euroopas kiiresti ja 19. sajandi viimastel kümnenditel ulatus suvitajate arv juba 2000-ni, 20. sajandi algul aga 3500 inimeseni aastas. Tänapäeval hekseldab Saaremaa sellise hulga suvitajaid läbi ühe nädalavahetusega.
Kuressaare (tollal Arensburg) oli Haapsalu ja Narva-Jõesuuga kõrval üks kolmest kuulsast kuurordist tänase Eesti territooriumil. Muide, väliskonsulaate tegutses toona Arensburgis koguni neli – Saksa, Hollandi, Rootsi ja Soome.
Kõrvuti Euroopa ja Vene impeeriumi varakate töösturite ja kaupmeestega oli patisakste hulgas ka rahvusvaheliselt tuntud suurmehi – näiteks marssal Mannerheim, kes Arensburgis põlvevigastust ravis. Aasta enne oma surma 1885 käis Kuressaares ravil parandamatult haige Lydia Koidula.
Kuurordi seltsielu keskuseks kujunes pargiväljak ja seda ümbritsevad hooned – kõlakoda, tivoli ja kuurhoone, kus suviti korraldati kontserte ja tantsuõhtuid. Üle-eelmise sajandivahetuse paiku ellu kutsutud „supeluskomisjon“ nägi kurja vaeva, et linnaelanikele selgeks teha, et nende lehmad ei sobi õlgkübarates härrade ja prouade vahele patseerima.
Vabariigi tekkides kadusid küll võõramaa jõukurid, kuid seda enam käis siin kohalikke kuulsusi. Kirjanik Kitzbergil oli Kuressaarde koguni oma maja soetatud, kohalik leht kirjutas ka Tammsaarest, Anna Haavast ja Gustav Suitsust. Leheveergudel oli korduvalt mainitud ka Visnapuud ja Gailitit, kuid sugugi mitte alati kiitval toonil.
Teise ilmasõja järel ja uue korra viljastavates tingimustes jäi kuurordielu soiku, kuni 1965. aastal avas Mereranna kolhoos oma mudaravila. 1978. aastal valmis aga toonase aja kohta väga uhke mudaravila, mis hiljem sai Saaremaa Valsina tuntuks. Pärast iseseisvuse taastamist saabus Kuressaarde spaade ehitamise buum.
Aastal 2021 on kuues spaas kokku üle tuhande voodikoha. Tutvu spaadega siin ->
