Kui võtta Saare maakonna kaart ja märkida kõik pühakojad nõeltega, saame hämmastavalt tiheda siili. Vaja läheb vähemalt 60 nõela.
Kõigepealt loomulikult kuulsad klassikud – seitse kesk- aegset. Edasi uusaegsed luteri kirikud, 17 õigeusu kirikut, ligi paarkümmend palvemaja, pastoraatide talvekirikud, lisaks linnusekabel, keskaegse kabeli vare ja isegi klooster. Selles omapärases arhitektuuriajaloo õpikus, mis kulgeb romaanikast postmodernismini, on vanima ja noorima objekti vanusevahe umbes seitse ja pool sajandit. Siin on kõrg-gootikat ja talu- arhitektuuri, puitu ja kivi, tegutsevaid ja hüljatuid, varemetes ja restaureerituid, maastikuvalitsejaid ja peitunuid. Nii kirjut läbilõiget ei näe kuskil mujal Eestis.
Vanima kiriku nägemiseks peab minema Pöidele, kus suur gooti kirik peidab endas juba enne 13. sajan- di keskpaika valminud romaani stiilis kabeli müüre. Keskaegne kihelkonnakirikute võrk sai paika 13.-14. sajandil, säilinud on neist seitse: Pöide, Valjala, Kaarma, Muhu, Karja, Kihelkonna ja Püha. Väheste muutustega püsinud kirikud ei võlu üksnes oma monu- mentaalse välisilme ja võimsate võlvidega, vaid oluline koht on ka detailidel. Karja kirikus võite kohtuda Aleksandria
Katariina, keiser Maxentiuse, inimhinge päriva kuradi, saare naise ja noormehe ning veel paljude keskaegsete kivist piltjutustuste tegelastega. Kaarmal ootavad tähelepanelikku vaatajat ükssarvik, lohe, lõvi ja siga. Maalinguid, hauaplaate, põnevaid portaali- ja võlvidetaile jagub kõikidesse keskaegsetesse kirikutesse. Järgnevatel sajanditel ehitushoog vaibus ja uusi kirikuid kerkis vähe. Maakonna vanim uusaegne ja ühtlasi Eesti vanim puidust kirik on 1644. a. valminud Ruhnu kirik. Samasse aega jääb ilmselt ka Kuressaare Laurentiuse kiriku ehitamine praegusel kohal. Kahel korral põlenud pühakoda sai oma praeguse ilme 1835.-36. aastal. Siin võivad saarlased uhkust tunda Eesti ühe stiil- sema klassitsistliku kirikuinterjööri üle ning näib, et pikapeale on omaks võetud ka kaua pilkealuseks olnud kellatorni ampiirstiilis kiiver. 1860. aastate esimesel poolel ehitati historitsistlikud kirikud Mustjalga, Ansekülla ja Jämajale, paarkümmend aastat varem valmis Kärla uus kirik.
18. sajand tõi uue võimu ja uue usu. Keisrinna Katariina II toetusel 1790. aastal valminud Kuressaare Nikolai kirik jäi pikaks ajaks saare ainsaks õigeusu kirikuks. Alles 1860. aastate teisel poolel kerkisid esimesed maakirikud Hellamaale, Lümandale ja Mõnnustesse. 1873. aasta tähistab pöörase kirikuehitusbuumi tippu – paari aastaga valmisid seninägematud kuplite ja tornikestega püha- kojad Tornimäel, Kahtlas, Öörikul, Leisis, Piilas, Reomäel, Must- jalas, Tiirimetsas, Torgus ja Muhumaal Rinsis. Kirikud ehitati kahe tüüpprojekti alusel, erandiks on Tornimäe kirik, mille arhitek- tuurset mõju võimendab asukoht maastikul. Muhu- ja Saare- maal on kokku 17 õigeusu kirikut, neist kolm varemetes. Kivikirikute kõrval väärib tähelepanu puitkirik Metskülas, mis valmis 1915. aastal, jäädes viimaseks Vene keisririigi ajal ehitatud õigeusukirikuks.
Eriti 19. sajandi lõpul Lääne-Eestit vallanud usuline ärkamine tõi kaasa paljude väiksemate usuliikumiste sünni. Nende koguduste palvemajad olid enamasti talupoeglikult lihtsad ja napi sisustusega puithooned. Kõrgajal oli Saaremaal vähemalt 40 palvemaja, lisaks hulk palvetubasid ja -saale. Ligi paarikümnest säilinust on vanim 1879. aastal valminud Koplimetsa palvela. Kunagine vennastekoguduse hoone on nüüdseks eeskujulikult taastatud ja elab uut elu Lümanda lubjapargi keskusena. Enamus palve- majadest on ehitatud 1920.-1930. aastatel.
Arhitektuurses mõttes huvitavaim on Tiirimetsa luteri palvemaja, mille linlikud lintaknad räägivad funktsionalismi jõudmisest Saaremaa kadakate vahele. 1993. aastal valminud Kuressaare Siioni kirikuga saab ring teatud mõttes täis. Arhitekt Priit Kaljapulk leidis inspiratsiooni keskajast, kasutades üht võimsamat ajaloolist sakraalruumi vormi – basiilikat. Postmodernistlike detailidega rikastatult on tulemuseks meie sakraalarhitektuuri uue ajastu üks tähelepanuväärsemaid objekte.