Saage tuttavaks nelja kuulsa saarlasega, kellega võite kohtuda läbi nende loodud muusika, luuleridade või keelekalambuuride.
Johannes Aavik
Eesti suurim sõnameister ja keeleuuendaja
1880. aastal Pöidel sündinud Aavik rikastas kirjakeelt mitmel moel: laenates ja sobitades sõnu murretest ja teistest keeltest või luues hoopis uusi. Igapäevases kasutuses on neid umbes 30: küülik, veenduma, embama, evima, mõrv, lebama, laup, hurmav, meenutama. Kui kaotada ükskõik millisest keelest need sõnad, kas keelekasutajad tunnevad puudust? Võib-olla paneb see mõtlema ja avastama soome, rootsi, saksa, vene oma aavikuid… Kindlasti on nad igal rahval olemas.
Ka Johannes Aavikul tuli saatuse tahtel elada kahel kodumaal. Sünnimaal töötas ta keele- ja gümnaasiumiõpetaja, Tartu Ülikooli eesti keele lektori, haridusnõuniku ja toimetajana. 1944. aastal lahkus ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivi- töötajana, tõlkijana, keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aavik oli Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige. 26. septembril 1992 asutati Tallinnas Johannes Aaviku Selts. Aga juba sama aasta suvel oli Kuressaares Aaviku vanematekodus avatud Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja organistist venna Joosep Aaviku majamuuseum. Mõned aastad tagasi läbis hoonekompleks põhjaliku uuenduskuuri, värskendati ka ekspositsiooni. Kindlasti tasub igal Kuressaarde sattujal muuseumimajake Vallimaa tänavalt üles otsida. See on otsekui oaas keset linnakära, mis laseb külastajal minna tagasi aavikute-aega. On liikunud mõtteid luua siia keeltekeskus, miks mitte ka rahvusvaheline, mis oleks Aavikule vääriline elav mälestusmärk ja tema elutöö jätkaja.
Et keel ei kaoks…
Villu Veski
Muhu saare saadik
Villu on suurepärane tõestus vähemasti kahele väitele. Esiteks, et ka selliselt pisikeselt saarelt nagu seda on Muhumaa, võib jõuda suure maailma lavadele. Kui on piisavalt annet, tahet ja töökust. Teiseks pole tema kindlasti mitte üks neist, kel „mullast ei olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl“ (H. Runnel). Tema pole kodusaare kamarat kunagi unustanud, pigem on ta võtnud selle väikse saare lood ja laulud kaasa suurde maailma ning toonud sellesama suure maailma rütmid ja värvid kodusele Muhumaale. Villu isikliku särava interpreedi karjääri ja loometee kõrval, ehk isegi sellest eespool seisev verstapost, on tema ellu kutsutud ja üheks suve muusikaliseks suursündmuseks kasvatatud Muhu tulevikumuusika festival “Juu Jääb”. Tänavu tuleb see juba 25. korda! Viimastel aastatel on ta festivali toonud lausa oma sünnikodu Veskimäe õuele ja nüüd ongi siin Muhu Muusikatalu. Villu on suutnud festivali mõtte viia iga muhulaseni, ka nendeni, kelle igapäevane muusikaeelistus ei olegi jazz. Festivaliga “Juu Jääb” tahavad kõik ühes paadis olla, “Juu Jääb” ongi kogu Muhu saare asi.
Ja kes siis poleks kuulnud Põhjala Saarte Häältest või Saxappeal Band ́ist või Avicennast. Aga kindlasti mäletavad paljud muhulased veel Vello Tikerpalu poolt Hellamaa 8-klassilises koolis kokku säetud klarnetiduot Villu Veski ja Ants Oidekivi… Ehk just sealt see kõik alguse sai, kuigi Villu ise on öelnud, et muusika algab sealt, kus sõnad lõpevad.
Debora Vaarandi
Kuulsaima valsi sõnade autor
Debora pole küll sünnilt saarlane, ometi on saarlased teda alati omaks pidanud. Suure osa lapsepõlvest veetis ta isakodus Laimjalas, sai hariduse Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja koolilehes Kume Rivi ilmus tema esimene luuletus „Udus“.
Just Debora avas meile ukse soomlaste südamesse. Georg Ots on tervele põhjanaabrite põlvkonnale Saaremaa omaseks laulnud. Ikka selle ühe ja ainsa Raimond Valgre meloodiaga „Saaremaa valsi“. Olgu mažooris või minooris, selles laulus on midagi nii saarlaslikult omast ja ehedat, üle aegade kestvat. Laulu tekst pärineb poeemist „Talgud Lööne soos“. Lööne on Saaremaal päriselt olemas ja Valjala teeristist juhatab viit iga huvilise kenasti sohu, st laulu teksti sünnipaika. Debora kirjutas palju ilusaid luuletusi, millest nii mõnedki veel („Ööviiul“, „Rannakolhoosis“) on lauluks saanud. Ta oli ka ilus naine, ega muidu oleks teda kutsutud modelliks, kui oli vaja maali Lydia Koidulast. Vähemasti nii räägitakse…
Debora oli viljakas tõlkija. Tänu temale jõudis emakeelde hulk maailma kirjandust soome, saksa ja vene keelest. Ta oli lihtne ja aval inimene, kinnitavad kõik, kel oli õnn teda lähemalt tunda.
Poetessi 100. sünniaastapäevaks avati Laimjala rahvamaja ees Seaküla Simsoni pronksist visioon Deborast. Kuju püstitamise võttis oma südameasjaks Laimjala loodussõprade selts. Algul hullumeelsena tundunud idee sai teoks ja rõõmustab saarlasi, ehk ka poetessi ennast seal taevastel radadel. Pronksist Debora sai pisut pisem, kui poetess elusuuruses oli, ometi jäävad saarlased talle ikka ja alati alt üles vaatama…
Debora on meie Koidula. Sama kenasti kui Lydia Eestist, on Saare- maast ainult Debora kirjutanud.
On midagi nimetu-kallist,
mida seletada ei saa,
ses sõnas karehallis.
Hea on lausuda: Saaremaa!
Britta Virves
Püsimatu hingega muusik
Saaremaalt pärit noor jazzpianist ja helilooja Britta Virves tegutseb vabakutselise muusikuna peamiselt Rootsis ning on laias ilmas suuri samme astumas.
Legendaarse pedagoogi Tiit Pauluse õpilasena alustas ta teekonda Kuressaare muusikakoolis, jätkas õpinguid Eesti Teatri- ja Muusika- akadeemias, õppis aasta vahetusüliõpilasena Odense muusikakoolis Taanis ning seejärel Skurupi folkmuusikakoolis Rootsis. 2016. aastal kolis Virves Stockholmi, kus alustas magistriõpinguid Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias.
Veel enne, kui Virves Skandinaavia muusikamaailma sukeldus, oli ta Saaremaa juurtega laulja Maarja Aarmaga loonud hulga eestikeel- seid lugusid, mis 2014. aasta kevadel asutatud ansambliga Gretagrund helikandjale salvestati. 2016. aasta Uno Naissoo nimelisel loomingu- ja interpretatsiooni konkursil saavutas Virves looga „Cold Is An Artist” Gretagrundi repertuaarist esimese koha, tunnustust pälvis laul „Kalamaja Valss”.
Praegu musitseerib Virves Rootsi bändides Mainland Jazz Collective ja Norrbotten Big Bandi ning Taani lauljatari Marie Mørck kvartetis. Omaloomingut mängib ta Britta Virves Trioga, millega on plaan suvel salvestada debüütalbum.
Mullu märtsis sai aga Virves Stockholmi jazzklubi Faschings Vänners’i aastapreemia, mis antakse karjääri alustanud noorele džässmuusikule. Preemiat üle andes iseloomustati Virvest kui väga andekat heliloojat, arranžeerijat ja mitmekülgset pianisti, kes rikastab Rootsi muusikaelu. Virves kirjutab mitmepalgelise kõlaga muusikat ja terava kõrvaga kuulaja püüab tema põneva helikeelega loomingust alati kinni Saaremaa alatooni.