On olemas üks ülemaailmne Louis Kahni kultus – nii väidab 29. märtsi 2021. a intervjuus Kahni üliõpilane Pennsylvania Ülikooli päevilt Richard Saul Wurman. Teda teatakse TED Talks’i algatajana, paljude linnaatlaste kirjastajana ning olles skeptiline mis tahes kultuste suhtes, ütleb end ometi olevat selle ühe kultuse liige.*
Niisugune sõnastus kirjeldab üsna adekvaatselt paljude eri maade arhitektide ja arhitektuuri sõprade suhtumist Saaremaal sündinud Louis Kahni (1901-1974), keda peetakse 20. sajandi üheks mõjukaimaks arhitektiks maailmas. Ta ise pidas end pigem kunstnikuks. Võib-olla ka poeediks.
Tänapäeva mõistuse-usku inimene ei suuda omaks võtta kõike hoomamatut, mis seostub Louis Kahni isiku ja loominguga. Kuulsas loengus Aspeni disainikonverentsil 1972. aastal rääkis Louis Kahn aeglases tempos, mõttepausidega, teatud sõnu rõhutades, nii et kuulajad kanduvad kuhugi ideaalmaailma: „Kõige esimestest kokkupuudetest iluga… selle kõige esimestest tajumustest… ning imest, mis sellele järgneb…” („From the first dealings of beauty… from the first sense of it… and that of wonder which follows it”)
Louis Kahn rääkis sageli algustest (beginnings). Arhitektuuriuurijad seostavad seda tema Euroopa-reisidega kohtadesse, mida peetakse maailma arhitektuuri alguseks (Vana-Egiptus) või lääneliku arhitektuuri alguseks (Vana-Kreeka). Aga kui hoolega kuulata, on usutav, et arhitekt kodeeris „alguse” märksõnasse ka iseenda alguse. Kõik need ilud ja imed, mida märkab väikelaps, kes tajub loodust ja keskkonda, olles ise veel sõnade-eelses seisundis.
Louis Kahn elas perega kuni 5. eluaastani Kuressaares, kus tema isa töötas lossi juures ametnikuna, harrastades klaasimaali või vitraaži. Isa emigreerus Ameerikasse 1903. aastal, ema koos kolme lapsega järgnes 1906. aastal. 1928. aasta suvel väitis Louis Kahn end olevat külastanud Riia kõrval ka Saaremaad, nüüd juba noore arhitektina. Seal elas tema vanaema Lina, aga ilmselt oli vaja uuel ringil üle vaadata ka Kuressaares asuv loss, mis oli väikelapse silmamällu jätnud tugeva mulje.
Louis Kahni viimaseid tellimusi 1973.-74. aastal oli New Yorgi Idajõe (East River) saarele ehitatav Nelja Vabaduse Park (Four Freedoms Park). Siin kombineeris Louis Kahn loodust ja paksude müüridega avatud struktuuri nii, et läbi müürivahede saab vaadata suurlinna, voolavat jõge ja päikesetõusu.
Kui tulla tagasi Louis Kahniga seostatava „kultuse” juurde, siis täiesti hoomamatu on see, kuidas 1962.-1982. aastal valmis arhitekti peateos, Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Maailma vaesemas riigis, pandi alus tulevase iseseisva riigi ideele, mille sümboliks sai parlamendihoone. Louis Kahn valis ehitusmaterjaliks betooni ja marmori, pannes kokku madala (odava) ja kõrge (kalli) materjali. Hoonealune soine pinnas tuli esmalt kuivendada. Ehitamisel kasutati inimmusklit, nii nagu ehitati 14. sajandil Kuressaare piiskopiloss ja keskaegsed Saaremaa kirikud. Parlamendihoone ehitus seiskus poliitilistel põhjustel 1971. aastal, kui Dhakat pommitati. Lennukilt vaadates aga tundus, et pooleliolev ehitis on mõttetu varemelasu, millele ei tasu pomme raisata.
Louis Kahn ei näinud oma silmaga ei New Yorgi saarel asuva Nelja Vabaduse Pargi ega ka kaitsekraavidega ümbritsetud Dhaka parlamendihoone valmimist. Me ei saa tema käest küsida, mis jälje jättis tema ellu ja loomingusse Saaremaa loodus ja keskaegne arhitektuur. Kuid las jääda alles hoomamatus ja salapära.
Kindel on see, et Saaremaa kohta kehtivad lähemal uurimisel need samad sõnad – ilu ja ime.
Richard Saul Wurman: “There’s a Louis Kahn Cult, and I’m a Member!”