Olen sündinud ja kasvanud Saaremaal, siin on mu kodu, mu vanemad ja mu lapsed. Vaimustun ikka ja jälle siinsest metsikust ja külluslikust loodusest, merest ja metsadest. Tulles tagasi pikkadelt reisidelt, on praam see koht, kus alati vallandub hingepõhjast ohe ja Muhumaa kontuur silmapiiril toob naeratuse näole. Selline imeline vabaduse tunne…
Kord ülikooliajal jäin mandrile tormivangi tahtsin tulla, aga ei saanud, see oli nagu õhupuudus. Kodusaarel meeldib siinne küünarnukitunne.
Minu inimesed, minu väike turvaline maailm, kokkuhoidmine, kaasaelamine. Isegi kui ei kohtu oma inimestega väga tihti, siis sa tead, et NAD ON SIIN ja minu jaoks olemas, kui vaja. Ja vastupidi. Saarel jääb aega üle ja siis saad valida, kas sisustad selle veel mitmete huvitavate tegevustega või naudid lihtsalt hetke ja paika. Inimesed on siin enam maandatud ja kohal, iseenesega kontaktis ja ehedamad.
Näen imelist elukvaliteeti, kus on põlvkondade järjepidev ühendumine, loodusega üksolemine, lihtne ja aeglane elu, kasinus, ehedus ja must huumor. Saare huumor on sarkastiline ja terav, aga südames siiski heatahtlik. Pigem nagu proovilepanev ja inimest testiv. Minu isa kõige suurem mure oli õe peikast kuuldes: “Mandrimees ei mõista ju nalja!?” Nalja kaudu räägitakse palju enam asju sirgeks kui otse, naljaeksam aitab mõista, mis masti mehega on tegu.
Kuressaare on siis see “küla”, kus mina elan, sest globaalses mastaabis küla ta ongi. Külluslik oma maailmatasemel restoranide ja spaadega, on ta saare pealinnaks ja südameks. Kui tahta veelgi rohkem maale minna, siis armastan kanti, kust minu esivanemad pärit on ning isa ja tädi ka praegu tuld hoiavad erinevad rannikukülad Laimjalas – seal tunnen tõelist maaühendust. On nii imetlusväärne, milliseid maailmakodanikke on võimalik siit kadakate vahelt leida. Inimesi, kes on käinud läbi terve maailma ja siis (või selle kaudu) leidnud ühenduse oma juurte ja sügavama olemusega, valinud elu just siin ja just nii.
