Mis või kus on tuhande aasta tagune Eysysla, Saare maakond? Koht, kuhu sõideti röövretkedele ja kust pärit meresõitjad tõid hävingut rannaelanikele mere teistel kallastel. Kust pärit sõdalasi liikus Põhjala kuningate teenistusse ja kuhu nii mitmedki svealaste või taanide noored mehed olid suundunud õnne otsima.
Viikingiaegsed (800-1000/1050) Põhjala inimesed oma lugusid ja jutustusi ise kirja ei pannud. Nende reisidest ja suhetest naabermaadega teame peamiselt saagadest, mis koostati alles kristlikul keskajal. Lugudele oli sadade aastate jooksul ilmselt iga jutustaja põlvkond omapoolseid seisukohti lisanud. Viikingiaja kauge kaja kõlab saagadest sellegipoolest vastu. Läänemere idaranniku aladest enammainitud Eysysla tähendas vanapõhja keeles saartest koosnevat maakonda Eistland- või Kurland-nimelisel maal või kusagil vahepeal. See oli terve kobar väiksemaid saari ühe suurema ümber, mis veel 18. sajandi alguseni kandis nime Kuresaar. Keskajal nimetati kõiki saari koos Öseliks, tänapäeval Saaremaaks.
Skandinaavia lõunapoolmikust ja Läänemere lõunakaldalt pärit meresõitjad, kes ihaldasid viikingiaegse araabia maailma hõbedat, seilasid enamasti läbi Saaremaad ümbritsevatest vetest, suundumaks Soome lahte või Väina veeteele. Saaremaa merenduslik kultuur oli tolleks ajaks juba tuhandeid aastaid vana. Saarlaste laevad, sõjandus- ja merendusoskused võisid läbisõitjate elu vägagi keeruliseks teha, kui kohalike tingimustega ei tahetud nõustuda või tuldi kurjade plaanidega.
Rahumeelsete reisijate ja kaupmeeste tarbeks olid sadamad, kus leidis tormivarju, sai täiendada varusid, jättes kohalike kaugastesse hõbedat jm väärtuslikku.
Nagu saagades kirjas, olid mere idarannikult pärit mereröövlid, keda lugudes nimetati viikingiteks, muutunud Kesk-Rootsi tärkavatele kuningriikidele ohtlikuks juba mõnisada aastat enne ametlikku viikingiaega. Mõlemapoolsed rüüsteretked, aga ka kaubavahetus ja isiklikud sidemed said hoogu juurde 7. sajandi paiku seoses purje kasutuselevõtuga. Nüüd muutusid reisid otse üle avamere tavapäraseks ja rannaelanike omavaheline suhtlus tihedamaks.
Viikingiajaks oli sõdalaste kultuur muutunud väga sarnaseks Läänemere põhjapoolmiku kõikidel randadel. Küllap jagati ka samu väärtusi ja hinnanguid ning osati eri keeltes omavahel suhelda. See oli sõdalaste hübriidkultuur, millest mujalt pärit inimesed, eriti rüüsteretkede ohvrid, vaevalt et suutsidki eristada ründajate etnilist päritolu. Võimalik, et taolisi sõdalasi, keda Saaremaalgi rohkesti leidus, nimetati eri maades mingi erilise nimega – viikingid, russid või kuralased.
Rahvusvahelistuvate viikingisõdalaste kodumaal avaldusid ka kohalikud erinevused. Saare naise ehted, matused, linnused, ohvri- ja sadamakohad annavad tunnistust kultuurist, kus oli põimunud jooni ümbritsevatelt aladelt ja kujunenud ehk just seetõttu silmatorkavalt omanäoliseks.
Suurt hulka Saaremaa viikingiaegsetest muististest on ka arheoloogiliselt uuritud. Austrvegr (viikingiaegne idatee) kulges piki Saaremaa lõunarannikut, läbi suure saare ja tollase Kõrkvere saare, Väikesesse väina ning sealt edasi Eesti läänerannikule. Enamik laevu eelistas ööseks randuda, mis sai ohutult toimuda üksnes sadamates. Nii ääristabki Saaremaa lõunarannikut terve rida viikingiaegseid sadamakohti, millest on arheoloogiliselt uuritud kolme – Mullutut, Tornimäed ja Viltinat.
Viimati uuritud Mullutu sadamakohas on leide nii Skandinaaviast, Soomest kui Kuramaalt, mis osutab kunagi seal peatunud välismaistele laevadele.
Kindlalt viikingiaega dateerivaid linnuseid on Saaremaal kaks – Asva ja Pöide, kuid pole sugugi võimatu, et ka ülejäänutest on osa püstitatud juba 9.-10. sajandil. Seda kummalisem tundub perioodi 650-950 dateerivate matmiskohtade puudus, mis iseloomustab mitte üksnes Saaremaa, vaid üldse suurt osa läänemeresoomlaste aladest. Ilmselt polnud neil sajandeil kombeks esemeid matusel kaasa panna ning seetõttu on arheoloogidel ka raske asju leida. Veel 7. sajandi algul toodi surnu igatahes spetsiaalsesse surnumajja, kus tal koos varem surnute jäänustega aeglaselt kõduneda lasti. Üht sellist surnumaja on kaevatud Lepnas, teist Kihelkonna kõrval Pajumõisas. Tõenäoliselt oli sarnane surnukamber püstitatud ka Salmelt leitud laevadele, kus oli viimane puhkepaik eri paigust sõdalastele. Enamik neist meestest oli pärit Skandinaaviast. Nad olid maetud saare kombe kohaselt sõjakaaslastega samasse kohta, kuid kohalike tavadega vastuoluliselt koos relvade jm asjadega. Viikingiaja lõpus, kui ka kohalikke saarlasi hakati peale surma põletama, sängitati nendegi säilmed tuleriidal tugevasti põlenud esemekatketega. Osa maeti kividest laotud ringi sisse või kivikääpa alla. Selliseid kiviringkalmeid on kaevatud näiteks Piilas, Käkul ja Kureveres.
Saaremaal leidub rohkesti ka kivivarekalmeid, kus tuleriidalt toodud jäänused puistati lihtsalt kivide vahele. Need olid perekondlikud matusekohad, kus eri surnute luid enamasti raske eristada. Suur osa kalmeid on aja jooksul kokku lükatud või põlluks küntud. Tänu rahvuslikku ajalukku respektiga suhtuvatele detektoristidele leitakse kivikalmeid igal aastal jõudsalt juurde. Peaaegu kõik need markeerivad kunagisi jõukamaid talusid või muinasmõisaid ja neis valitsenud perekondi, kelle maised jäänused ongi kivide vahele sängitatud.
Viimased aastad on toonud aga leide, mis valgustavad muistsete saarlaste elu võikamaid külgi. 7.-9. sajandil oli Viidumäe kõrge järsaku sisse torgatud rohkesti ehtenõelu ja muid ehisasju, lastud nooli ning visatud järsaku jalamil olevasse soisesse lohku relvi. Arheoloogid leidsid ka aukudesse kogutud inimluid, mis olid pikalt vedelenud maapinnal. Need skeletiosad kuulusid nii meestele, naistele kui lastele, kellest ebatavaliselt paljud olid sõna otseses mõttes hukatud, näiteks pea maha löödud. Ilmselt oli siin tegu sarnaste ohverdustega, nagu mõne kirjaliku allika andmetel toimus viikingiaegses Skandinaavias. Seal riputati maha löödud ohvrid okste külge kõdunema. Viidumäelt leitu osutab sarnasele kombele ka Saaremaal.
Saaremaa rikkalikule arheoloogilisele ainesele pani aluse merenduslik võimsus, mis püsis veel aastasadu pärast viikingiaega. 13. sajandi alguse kirjalike allikate andmeil näib Saaremaa olevat kontrollinud samuti olulisemaid sadamaid mujal Eesti ja Läti rannikul. Kohalike ülikute varandus ja võim ei kadunud kohe pärast ristiusu vastuvõtmist ning on senini äratuntav nii mitmetes linnustes kui ka Saaremaa vanades kirikutes. See on aga juba omaette lugu.
Saaremaa arheoloogiliste muististe kohta leiab huviline lähemat teavet aadressilt www.osiliana.eu. See on hiljuti avatud infokeskus, kuhu jooksvalt kogutakse ülevaateid, aruandeid, publikatsioone ja muud teavet Saaremaa ajaloo varasema osa kohta.
Kristjan Rahu rahastatud SA Osiliana loodi 2020. aastal tegelema Saaremaa varasema ajaloo uurimisega. 2021. aasta suvel on plaanis arheoloogilised kaevamised Valjala maalinna juures. Lähiaastatel keskendutakse saarlaste kultuurile 13. sajandil, kuid jõudumööda püütakse uuringuid läbi viia teisteski kohtades, kust on tulnud arheoloogilisi leide või millest inimesed on arheoloogidele teada andnud.