Sa küsid, miks ma sulle kõik need kolm aastat pole kirjutanud, kuidas mul siin Laimjalas elu läheb. Pärast seda, kui mandrielu lõplikult saareelu vastu välja vahetasin. No lihtsalt ei ole aega! Lihtsam on sul tõesti tulla ja ise järele vaadata.
Kui tuled, siis täiesti mõistan, et praamilt on kange tahtmine mööda suurt maanteed kohe otse Kuressaarde sõita. Pööra aga ikkagi peale väinatammi Laimjala viita nähes vasemale. Ja sulle avaneb täiesti teine maailm! Vana postitee oma käänude ja pöörude ja imeliste vaadetega. See aga on alles algus.
Ja siis hakkabki ühel hetkel tee ääres elu öite hooga keema. Oled lähenemas Laimjalale. Esmalt möödud me kiisude hoiukodust Nurrunurgast. Et oled jõudnud meie kandi tsentrisse, selle tunned kohe ära. Siin on alati melu. Sest see on meite Pood. Suure algustähega. Õige nimega küll Paiose Laimjala kauplus, kuid meie jaoks hoopis rohkemat. Lisaks üks ainukesi Saaremaal, mis ei kuulu suurele poeketile, vaid on me oma kandi ärksa perekonna vedada eesotsas perenaise Liiviga. Ja seetõttu hoopis erilaadsema valikuga, meie oma kogukonna nägu. Aina rohkem on neid, kes ekstra Laimjalast läbi sõidavad juba kasvõi siinse hea kange tassikese kohvi pärast, mida aastaläbi poest kaasa haarata saab.
Kui mind ei ole poe ees veel näha, siis pole hullu, võta terrassil istet ja kostita end hää ja paremaga. Hoiatan, et Liivi on ühtlasi ka võrratu kondiiter ja üldse kogu me kandi peakokk. Vaata, et sa kõhtu päris täis ei söö. Laimjala on maitsete maa…
Ära üllatu, kui kohe üle tee silmad üht omaette maailma. Seal asuvad Debora meri ja Luulespaa. Mõned aastad tagasi hakkas lähenema “Saaremaa valsi” sõnade autori, siin üles kasvanud poetessi Debora Vaarandi 100. sünniaastapäev ning leidsime, et see väärib veidi tähistamist. Meie oma armas kultuurivedur ja velsker ühes isikus, Sepa Kaja võttis asja käsile ja algsest väiksest mälestustahvli ideest kasvas välja hoopis pronkskuju koos kontsertsarjaga “Laimjala Valss”. Aasta hiljem lisandus väike tiigike paat-pinkidega, veel aastake hiljem loov-lõõgastav Luulespaa. Äsja saime siia üles ka meie piirkonna turismikaardi koos rohke pildimaterjaliga.
Kui said Luulespaast kirjanduspisiku sisse, siis sea ka sammud siin samas puude salus asuvasse majesteetlikku Laimjala mõisa, kus asub meie meelest Saaremaa kauneim raamatukogu. Kui muidugi vahepeal meite meespere sind jahile või kalale või põllutöödele ära ei meelita. Kui sellest pääsed, siis piilu igaks juhuks sisse ka endisesse mõisatalli, pragusesse rahvamajja. Kes teab, äkki teevad me kuulsad väsimatud memmed tantsuproovi.
Poe juurde tagasi jalutades ole tähelepanelik, sest ühel hetkel võib tunduda, et sattusid kesk nurmi ja aasasid. Ei-ei, see on ikkagi endiselt bussiootepaviljon, kuid Laimjala Loodussõprade Seltsi nõul ja jõul on sest saanud siinse kandi loopealsete taimede aabits. Sest siinne loodus on lihtsalt nii rikas, et väikse täiendõppeta ei saa mitte hakkama.
Kui kuuled loodusteadmisi ammutades sekka hobuse hirnatust ja sinust möödub seltskond ratsanikke, siis see on meil siin tavapärane. Kohe poe kõrval asub Laimjala tall koos Asva hobusekasvatuse suksudega, kus saab õppida nii ratsutamist kui nautida ratsamatku.
Poe terrassile tagasi jõudes põrkad kindlasti kokku Nooda Marega, sa tunned ta kohe ära. Mare on kas Nooda talust üle õue poodi lippamas odrajahu ostma või siis toob müüki värskelt ahjust tulnud kodust rukkileiba ning poeletile juurde sealt vahepeal otsa saanud pärimus- ja kokaraamatut “Laimjala muistsed maitsed”. Või siis on poe Liivi ja Kõiguste sadama Külliga vaja nõu pidada järjekordse Laimjala maitsete pärimusõhtusöögi teemadel, või on uue haldjakuue omanik teda õuel tänusõnadega ootamas.
Ära satu segadusse, kui sekka silmad poejärjekorras seismas ehtsat viikingit mõõga ja kilbiga. Siit odaviske kaugusel asub Asva Viikingiküla, kust meil sinuga pole mõtet niisama läbi sõita, vaid arvesta, et seal läheb meil ikka oma pool päeva vähemalt ära. Loodan, et sa kõrgust ei karda, sest plaanis on viia sind ka pea 12 m kõrgustele seikluspargi radadele ronima. Asva viikingite pereisa Aarne linnu- ja loomakuningriik on oma täies ilus suvekuudel Viikingikülas uudistamiseks ja paitamiseks valla ning kogemus ütleb, et jänkude kodu juurde tuleb arvestada ekstra tund. Kuuldavasti pääsenud jäär Paul kogemata hiljuti eriti kauaks lambaprouade sekka ning selleks suveks on oodata suuremat tallede armeed ja nunnumeetri tõusu.
Viikingilinnus sai mõni aeg tagasi üleküla talgutega müüri ümber, eelmisel suvel ka värvatornid ning selleks suveks, kui tähistame Saaremaal viikingiaastat, on oodata ekstra põnevaid täiendusi ja läbi suve tegevusi koos linnuselava kontsertidega.
Kui aga satub sulle poejärjekorras ette keegi veidi mullaste dressipükstega tegelane, kes näitab külarahvale õhinal mõnd esmalt mitte midagi ütlevat kivikest, siis tea, et see on meil samuti täiesti tavapärane. Nimelt asub siin kuulus muistne Asva asulakoht, kus käis vilgas elutegevusi juba üle 3000 aasta tagasi pronksiajal ja nii kuni viikingiajani välja. Ilmselt on arheoloog tutvustamas mõnd äsja leitud pronksiaegset nooleotsa või luukirvest. Need põlised Asva lood ja leiud ning toonane maailm on end siinkandi tegemistes aasta aastalt üha enam avamas ja uuele elule ärkamas.
Ja kui mind ikka veel pole näha, siis pigem tule ise kohe otse Kõigustesse. Sest siin saame me ikka ja alati kõik kokku. Kas suveõhtuti ujuma tulles ja uue sadamahoone õuel maailma kauneimat päikeseloojangut ja jahtide saabumist imetledes koos klaasikese karastavaga. Või siis omakandi rahvaga üles ehitatud purjekaga laineid püüdes. Meeleolukatest pärimusõhtusöökidest ning ägedatest merespordi- ja muusikaüritustest rääkimata, mida igavesti lahedad Kõiguste Külli ja Niklas koos hoiavad.
Nonii, oled sa pärast seda kõike veel üldse kindel, et Kuressaarde jõuad? Sest meie kandi puhketaludeni pole ma oma jutuga veel jõudnudki. Aga lepi sellega. Just nii lihtsalt juhtubki. Tuled Laimjalga kolmeks päevaks, aga enne, kui arugi saad, on möödunud kolm aastat!