Eva-Lisa ja Ain Kollo pere kolis Ansuvälja talumajja sisse 19 aastat tagasi. Esialgne ehitus- ja sisustusplaan osutus niivõrd heaks, et suuri muutusi pole majapidamises pärast tehtudki.
Kus?
Ansuvälja kolmandik-talu Muhus Paenase külas.
Millal?
Eelmise sajandi alguses ehitatud talumaja on Kollode perekonna kodu alates aastast 2002.
Kes?
Eva-Lisa, Tallinna tüdruk, lõpetanud Tartu Kunstikooli, töötanud mõnda aega Estonia teatris, tulnud Muhusse miniaks, elukestva õppuri musternäide.
Ain, Muhu Nautse küla Tiri perepoeg, elanud püsivalt Muhu saarel, ettevõtjana tööd ja leiba pakkunud paljudele kohalikele.
Sel teise koroonakevade kenal aprillipäeval, kui Ansuväljal külas käisime, olid pere pesamuna Anna-Lisa 15. sünnipäevaks koju Muhusse tulnud vanim vend Karl koos kaasa Maria ja seitsmekuuse tütre Iidaga, õde Liisa ning sõjaväest vend Henri silmarõõmu Gretega. Perenaise Eva-Lisa sõnul ongi viimaste aegade suurim muudatus kodus uue, kõvasti pikema söögilaua kasutuselevõtt. Pere 4 last, nende elukaaslased ja nii väga oodatud esimene lapselaps peavad ju ühe laua taha mahtuma. Kõikevaldava hoolivuse, lugupidamise ja kodusoojuse lummusesse mähiti külalisedki. Mõtted ja arutelu lookles pigem plaanide ümber kui tehtust, välja teenitud uhkustamise asemel tagasihoidliku loomuga pererahva kätetööst räägivadki fotod.
Suurele perele rajatud kodutalu Muhu saarel Paenase külas polnud pererahvale päris võõras. Kui Ain oma perele 2000. aastate algul uut kodu otsis, oli Ansuvälja viimane perenaine Lidia „inglite juure läin“. Majapidamine õnnestus ära osta ning teha seda, mida oma kodutalu vanematega jagades tavaliselt ette võtta ei saa – lõhkuda kogu maja seest tühjaks, planeerida ruumid, trepid ja korrused just pereliikmetele sobival moel.
Pole miski ime, et suur ettevõtmine õnnestus. Perenaine Eva-Lisa, lahtiste käte ja suurepärase ilumeelega, on pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist palju juurde õppinud ja uurinud, peremees Ain aga rajas Muhu Puidukoja ammu enne selle talu ümberehitust ning tunneb puutööd detailideni.
Koost, Koek ja Moes, Hansi
Ettevõtlikkust pererahval ei napi – iga Muhust läbi sõitev rännumees või kohalik teab Liiva südames, suure maantee ääres mõnusat istumispaika nimega Koost (tähendab muhu murdes lusikat). Endine meierei maja on Aini ettevõtmine koos mitmete partneritega, Eva-Lisa aitas kaasa söögikohale esmase hubase oleku ja piirkondliku jume andmisel. Selles ühistu majas oli mõnda aega ka kohvipood Koek ja Moes, mille sisekujundus valmis Eva-Lisa mõtete ja teoga „nagu noore pere korter – kõrshaaval“. Praegu on need ruumid käsitööseltsi Oad ja Eed pidada.
Meiereimaja õuel olev käsitööpood, kus müügil ka Aini puidukojas valminud köögitarvikud, on järgmine suurem ettevõtmine – see peaks saama uue sisekujunduse, teise korruse ja ruumi juurde. „Ah, vaata sa mingi värv,“ olevat Ain Eva-Lisale öelnud.
Hansi puhkemajas Võlla külas saab aga iga puhkaja proovida, kuidas on aega viita „nagu Eva-Lisa ise tahaks elada“. 2016. aastast külalisi vastu võttev maja on Eva-Lisa ja Aini uusehitis, saarelist hõngu kandev ning imelise merevaatega.
Roositud kandik ja vanaroosa kleidiga tool
Suure pere ema töötas aastaid kodus. Maalis puidule imelisi lilli taluaiast ja aia tagant. Ikka murtud südametest moonide, ätseste (karikakrad), rukkilillede ning kukulinnupättideni (kuldking muhu murrakus) välja. Kirjatud said Aini töötoas tehtud vanamoodsad kella numbrilauad, ehtekarbid, puitkandikud, aga ka mõni suur söögilaud või kirst – igasugu asju tuli tellimustööna ette. Elatist tuli ju teenida, müües aeganõudvat peenkäsitööd suvehooajal turistile.
Kümne aastaga sai Eva-Lisal sellest täiesti villand. Nüüd on Eva-Lisal uus suur hobi, kirg, väljakutse ja töörõõm!
Kui koju oli lastest jäänud üksnes pesamuna Anna-Lisa, läks Eva-Lisa Kuressaare Ametikooli mööbli restaureerimist õppima. 2-aastane õpe andis aabitsatõed, meister Marek Tarkin on tunnustatud õpetaja. Paari aastaga on uue sisu ja vormi saanud mitmed toolid, sohvad, aga kõike ikka enda sõnul veel ei oska. „Muidugi olen pedant!“ ei varja Eva-Lisa. Ta on enam kui tänulik oma meistrile, pealinnas elavale sadulsepale Timo Talvikule firmast Omit, kes teda poolelioleva töö juures igast keerulisemast kohast edasi aitab, ei pea paljuks kogemusi detailideni jagada, lohutada hetkel, kui kõik tundub vussis olevat, ning julgustab edasi minema. Peretütrele valmis 15. sünnipäevaks roosa kleidiga tool, jalad sündsalt narmaste taga peidus, aga istme vedrumaailm sai sedavõrd tugev ja korralik, et järgmised sada aastat sel poosetada pole probleem. Üksnes kleiti peab vahetama.
Eva-Lisa on õnnelik igal esmaspäeval tööle minnes. Tema restaureerimise värkstuba on seatud sisse Piirile abikaasa „lusikavabrikusse“, kus vajadusel mõni meesterahvas raskemaid asju tõsta aitab. Tööd ehk tellimusi jätkub. Kui ta üldse millestki sel kõige õnnelikemate inimeste saarel, Muhu vallas, puudust tunneb, siis võimalusest saada osa teatrist, näitustest, balletist ja muust kultuurist. Pealinna ja kaugemalegi sõit ei ole igapäevane ettevõtmine ega odav lõbu.
Kodus aga on rollid tasahilju ümber jaotunud – siis, kui perenaine peenema restaureerimistöö, erineva puidu, vedrude, meriheina, kangaste saladusi ammutab, tegutseb pereisa Ain üha rohkem aias, lõikab õunapuid, lapib kiviaeda, ehitab tõstetud peenraid ning teeb abikaasale puhkuseks meeldivaid paiku. Viimati kasvuhoone, mis pigem suvist verandat meenutab.
