Tuul on nähtus, mis meeldib või ei meeldi, aga ükskõikseks ei jäta saarlast kunagi.
Paljude saarlaste jaoks on ilmateates kõige tähtsam osa see, mis näitab kas, kust ja kui tugevalt tuul puhub või sihib esimene hommikune pilk aknast puudelatvu.
Saaremaa on Eesti kõige tuulisem paik ja tänaseni kehtib Sõrve poolsaarel 1898.a mõõdetud tuuliseima kuu rekord: detsembris puhus tuul keskmiselt 11,9 m/s. Aasta keskmine tuule kiirus Sõrves on 6 m/s. Talvekuud on tuulisemad ja suvi vaiksem. Peamiselt puhub tuul edelast.
Kuigi enamikele inimestele on tuul pigem ebamugav, siis lohesurfaril jätab süda lööke vahele, kui lehed puuvõras kergest tuuleiilist sahisema hakkavad, aga latvade paindudes hõiskab süda juba rõõmust. Võib tunduda kummaline, kuid paljude surfarite elu käibki tuule järgi. Kui puhub, tuleb minna merele, kui ei puhu, saab teha muid asju.
20 aastat lohesurfiga tegelenud sõrulane Kaur Filippov ei häbene tunnistada, et nende pere elurütmi dikteeribki suuresti tuul. „See on elustiil,” ütleb Kaur lohesurfi kohta, et hobiks seda enam vist nimetada ei saagi ja sellega tegeleb kogu ta pere. Tõsi, iga tuuleiili peale ta mere äärde enam ei jookse. Algusaastatel tuli seda küll ette, kui hea tuulega merele ei saanud minna, siis piinlemine oli suur. Õnneks on tegu sõltuvusega, mis võõrutamist ei vaja. „Tuul annab energiat ja puhastab,” toob Kaur põhjuse, mis teda ja veel kümneid saarlasi merele kutsub. Näiteks on surfipisikuga raskekujuliselt nakatunud ka Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk, kes teistega 2020. aasta suvel Saaremaalt koguni Lätti surfas. Naaberriik pole kaugel – Sõrvest Kuramaale on ainult 30 kilomeetrit.
Tuulerohkus on vaid mündi üks pool, mis Saaremaal surfamiseks ideaalsed tingimused loob. Teine pool on saar ise: kui ühes lahes vajalikku tuult napib, siis sobilik rand on vähem kui tunnise autosõidu kaugusel. Rääkimata muidugi Sõrve poolsaarest, kus kahe ranniku vahel on vaid mõni kilomeeter: tuule keerates pakid oma varustuse ja siirdud poolsaare teisele küljele.
Tuulisel suvepäeval tasub Saaremaa rannikul silmad lahti hoida, sest ühel hetkel võib merelt paista kümnete kaupa erksavärvilisi lohesid. Laulupidu*, nagu eestlased armastavad öelda.
Saaremaa on surfisihtkohana muutumas aina populaarsemaks ka turistide seas. Mandri surfaridki ei pea paljuks päeva jooksul ette võtta kümmet tundi auto- ja praamisõitu, et siis mõned tunnid saarte tuuli nautida.
Ja kui pendeldamine muutub liiga tülikaks, leiab lõpuks endale Saaremaalt suve- või lausa päriskodugi. Tundub küll uskumatuna, kuid ometi on tuldud Saaremaale elama just seetõttu, et saaks rohkem ja kiiremini surfamas käia. Tänapäeva maailmas ei sõltu ju töö tegemine alati asukohast.
„Merel tunnetad ühelt poolt looduse vägevust ja jõudu, teisalt adud oma väiksust ja nõrkust,” ütleb Kaur Filippov. Tuul ja meri õpetavad austust, piiride tundmist, kuigi vahel kipuvad surfarid neid piire kompama.
Tuulest ei hooli ainult surfarid. Neid, kellel meel tuule häält kuuldes või paitust tundes rõõmsaks läheb, on teisigi. Kas või pikkade traditsioonidega purjetajad, keda Saaremaal surfisõpradest rohkemgi ning kelle seast võib leida nii maailmeistreid kui ümber ilma seilajaid.
Rohkelt maailmameredel seilanud ja Antarktika ekspeditsioonil jahtkapten olnud Meelis Saarlaid ütleb, et tuul või teha nii rõõmu kui tuska. Sõltub, kuhu sa sõidad ja kust tuul puhub. Vastu tuult pole tormiga kunagi meeldiv sõita. Just nagu elus.
*Sõna „laulupidu” kasutatakse sageli situatsiooni kohta, kus on koos väga palju sama asjaga tegelevaid inimesi.