Tösimeeli, ma ei ole sellist rahu ja armastust ühe koha vastu kunagi nii tugevalt tundnud kui praegu. Uksest välja astudes paitab päike kuidagi eriti pehmelt ja soojendavalt ning kerge meretuul tuletab meelde, et olen kodus.
Päikeselises linnas ringi jalutades on raske kaamerat käest panna, sest nii palju kaunist leidub igal sammul. Muinasjutuline teekond mööda Kuressaare väikeseid tänavaid ei jäta mitte kedagi külmaks. Madalad tänava-äärsed majad, imelised vanad uksed ja aknad ning päevinäinud väravad armsaid mammalikke aedu ääristamas. Lihtsalt täiuslik kogu oma ebatäiuslikkuses.
Just need on asjad, mida ei kipu märkama, kui elad selle keskel. Niisiis kujutle täiesti tavalist argiöhtut – jalutad mööda inimtühja vanalinna, eestiaegse maja kardina vahelt piilub eakas proua, nurgataguselt mänguplatsilt kölavad laste naer ja kilked. Könnid täiesti segamatult, sul on aega nautida igat väiksematki detaili, mida Kuressaare sulle näitab, kui sa seda vaid ise soovid. Päikesekiired juhatavad sind alati öige nurgani ja siis hoomad, kui palju on jäänud varem märkamata ja kui palju on veel näha. Lihtsalt pead leidma hetke, et seda köike tunnetada.
Minu lemmikud ja alati silmailu pakkuvad tänavad Kuressaares: Suur-Sadama, Väike-Sadama, Kitsas, Vana-Roomassaare ja köik pisikesed tänavad, mis nende vahele jäävad.
Hingan sügavalt sisse, sulen silmad ja tunnen, et siin on kodu ja just see ongi minu Toscana.
Brette Lepik on taaskasutuse entusiast ja peab Kuressaares HÖME sisustuspoodi.