Autor: Kristiina Maripuu
Mandri ja saarte inimeste vahel on meri ning seda nii otseselt kui ka ülekantud tähenduses. Meri annab saarerahvale salapära, mis kajastub traditsioonides, igapäevaelus, unistustes ja uskumustes – miski või keegi tõmbab mere poole ja hoiab mõtted merel. Mis see on, mis teeb saareelu omapäraseks ja eriliseks?
Küllap on suurem osa eestlastest kuulnud lauluridu „Üles-alla, juuksed valla, taevaservalt kiigun alla, vabana kui sinikirju lind.“ See laul on ka üks kirjanik Eia Uusi ja tema tütre Anna Maria lemmikuid, mida kaasa laulda. Kui ansambli Vägilased esituses jätkub hoogne refrään sõnadega „Siia-sinna lendu minna, arm ja rõõm kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind“, siis kaheaastase Anna Maria lõõrituses lisandus klaar ja ehtsaarlaslik mõõde: „Maailmas vaid kilu hoiab mind!“ Ilust võrsunud kilu on suurepärane kalambuur, kuid selles lapse teadvusest tärganud paralleelis on veel nii palju enamat. Isegi kui väike suu lihtsalt natuke sassi läks, siis teadagi: lapsesuu ei valeta.
Selle laulu nimi on „Kulla kutse“, kuid nii, nagu ilust sai kilu, võib samahästi saada kullast kala. Saareelu ongi paljude jaoks just kala kutse. Aga miks peaksid mõtted üldse kala juures keerlema ja lausa nii, et isegi kaheaastane saarelaps tajub, et kala suudab inimest maailmas mingil moel hoida? Miks kala kutsub ja kuidas suudab ta teha rõõmu, mis täidab rinna?
Marjen: See on taadi tänu
Marjen (62) kasvas üles rannakülas ja seda aega kokku võttes ütleb ta, et kõige kallim oli talle vanaisa. Kindlamast kindlam oli see, et vanaisa käis iga päev merel kala püüdmas – see oli kogu tema olemus, tema hing kohe ei võinud teisiti. Alati, kui taat merelt tagasi jõudis, jooksis tüdruk teda kõvasti kallistama. Soov sügavale vanaisa rüppe pugeda tulenes ilmselt sellest, et vanaema väga kartis merd ja see hirm kandus ka lapselapse südamesse – aga mitte meri polnud see, mida ta kartma õppis, vaid seda, et vanaisaga võib tõepoolest midagi halba juhtuda. Sellepärast oligi vaja kalalt naasnud vanaisa alati hästi tugevasti hoida. Tagantjärele ei meenu talle, et teised lapsed oleksid niimoodi kalapaadil vastas käinud.
„Vanaisa lõhnas mere ja kala järele. Sellest rääkides tunnen, kuidas ma muutun jälle viieaastaseks. Silme ette tuleb, kuidas ta nina kirtsutas, et tunda, kustpoolt tuul puhub, et teaks, kuhu tasub võrgud viia,“ heldib Marjen silmnähtavalt ja matkib vanaisa krimpsus nina.
Ühel päeval vanaisa ja tema kaks kaaslast ei tulnud ega tulnud ning kõigil oli hirm, et juhtunud on õnnetus. Kui nad siiski tunde hiljem rõõmsana koju jõudsid, selgus, et ilus päev õhutas vanaisa üle lahe tütrele külla sõitma, kus ühiselt toredasti aega veedeti. Lõppeks oli kõik hästi, kuid sellegipoolest on see jäänud meelde, kui lapsepõlve hirmsaim päev.
Sellest ajast ei meenu Marjenile ainsatki päeva, mil toiduks poleks olnud kala, ja lapseeas pidas ta seda omamoodi toiduorjuseks, millest unistas ühel päeval vabaneda. Kala kutsele ikkagi vastu ei saa, sest vahetult enne 50. sünnipäeva ostis Marjen endale paadi ja hakkas ise kalal käima. „Tundsin soovi olla oma kalli taadi moodi ja teha seda, mida tema nii väga armastas. See on taadi tänu,“ poetab ta, soe naeratus näol. „Kui saaksin iga päev kalal käia, siis ma muud ei teekski. Lapsepõlvest on mul meeles, et teistes peredes ei käinud naised merel, aga meil küll – kõik peale vanaema,“ ei pea ta kalastavat naist sugugi ennenägematuks.
Marjeni maailmas on kala omamoodi sümbol, mis hoiab mälestusi ja traditsioone. „Olen mere peal ikka mõelnud, et kui vanaisaga ühel päeval jälle kokku saame, siis räägimegi kalalkäimisest.“
Kalev: 600 kilomeetrit pole mitte midagi!
Kalev (55) elab Kesk-Eestis ja merega pole teda tõtt-öelda mitte midagi sidunud: „Ma ei armasta üldse vett ega käi sellepärast ka ujumas – olen nagu kass.” Kuid kõik muutus pisut enam kui kümme aastat tagasi. Töö viis ta põgusalt kokku saarlase Ärniga ja ehkki töine tellimus sai kiirelt täidetud, sai hoobilt selgeks, et juttu neil kahel jaguks. Kord sõpradega Hiiumaal olles tuli spontaanne mõte sõita Ärnile külla – mõeldud-tehtud! Peale seda jäigi Kalev külas käima ja üheks kindlaks ühiseks tegevuseks kujunes kalalkäimine.
„Meri hakkas mind huvitama ja mere peale lähen nüüd igal võimalusel. Tegin ka väikelaevaload ära.“ Kalev kirjeldab veendunult, kuidas meri ja kalapüük enda poole tõmbavad – keegi justkui sunnib takka, aga kes, seda ta ei tea.
Tõsi, kala saab osta turult ja poest, aga üks, mida osta ei saa, ongi seesama tunne. „On täiesti loomulik, et iga kord kala ei saa, võib-olla jääd mitu korda järjest jänni, aga siis saad jälle midagi ilusat – vaat see ongi eraldi boonus. Kui 20 korda jutti käies mitte midagi ei saaks, võib-olla siis rahuneks maha ja enam ei läheks, aga kala hoiab sind enda ligi. Ja paadiga vee peal see tunne!“ on ta jätkuvalt vaimustunud.
Saaremaa kalavetele jõuab ta nüüd tihti ja harvad pole ka need juhud, kui ta tööasjad päevapealt ringi tõstab, et õhtuks merele saada. „Ma kohe tunnen, et nüüd on vaja minna! See on nagu haigus või sõltuvus – küll hea, aga sama tugev. Praegugi on sügelus merele saada ja muudkui uurin ilmateadet. Kui vähegi ilma on, olen paari päeva pärast jälle platsis! See 600 kilomeetrit edasi-tagasi pole ju mitte midagi!“
Ühistes kalalkäikudes peegeldub, et kala hoiab sõprust ja sillutab uusi teid. „Unistan vanaduspõlvest, kus 90% ajast olen merel ja siis ülejäänud aja oma väikses majas,“ on Kalev mere ja kala kutsele järgnenud. Oma isikliku saarekodu ehitust on ta juba alustanud.
Kätlin: Usaldad seda, mis tuleb
Kätlin (43), kelle ema on muhulane ja isa saarlane, elab nüüdseks juba 15 aastat Hiiumaal. Tema hiidlasest abikaasa on vähemalt kolmandat põlve kirglik kalamees ja kalapüügist on saanud ka naise päevade igati loomulik osa. Kuna mereäärses väikeses kodukülas teisi, kellega merele minna, polnud, hakatigi kahekesi koos võrke viima ja tooma. „Ma tohutult naudin neid varaseid hommikuid, kui läheme paadiga vaatama, kas võrgus midagi on. See, kas kala on või mitte, polegi alati nii oluline, sest naudime tegevust kui sellist,“ märgib Kätlin rahuloluga hääles. „Aga kui kala näed, on muidugi hasart. Meil on ju väike paat ja kui saad 50 kilo lesta, siis see on ikka vägev!“ Muide, kohalikust kalast valmistavad nad käsitööna kalatooteid, mida on Hõbekala nime all saada ka pealinna poodides.
Vanematega käivad merel kaasas ka lapsed ja ema sõnul annab see hea võimaluse näha päriselu – selles on armastust looduse vastu, aga ka üldist arusaama, miks ühte või teist asja tehakse. „Oluline on kalast hoolimine ja austus, kui sa teda sööd,“ selgitab ta, kuidas laste huvi kalade ja mereelu vastu aina süveneb. Nende pere peab maalilise Kõpu poolsaare tipus külalistemaja ja ehkki kalapüüki eraldi ei reklaamita, on ka külalistel võimalik merele kaasa minna. „Neid vaimustab see väga! Ja just niimoodi hakataksegi armastama Hiiumaad, kui oled midagi sellist kogenud,“ rõhutab ta, kui tähtis on millegi tegemine kohalikega koos.
„Mehel on see kõik lihtsalt veres – ta kohe peab olema mere peal või mere ääres! See tõmbab teda ja näen muutust, kui ta ei saa merele minna,“ kirjeldab Kätlin silmaga nähtavat rahutut tunnet ning lisab, et kui näiteks halva ilma tõttu kalale ei saa, siis tuleb mere juurest vähemalt läbi jalutada.
Kätlin usub, et ümbritsev meri mõjutab saarte inimeste elu- ja mõttelaadi. „Hiidlased räägivad ikka, et „on, mis on“ – meri muudab leplikumaks ja oled harjunud, et kõik ei sõltu sinust ning kõike ei saa muuta. Sa usaldad seda, mis tuleb,“ võtab ta merega kooskõlas elamise tasakaalukalt kokku.
Heino: Kalale kutsub korilaseinstinkt
Läänemaalt pärit Heino (73) oli nooruses meremees ja sõitis ka mööda maailma meresid. Kahe meresõidu vahel tutvus ta kodukohas oma tulevase naisega, kes oli saarelt mandrile sugulastele külla sõitnud. Peale abiellumist ja laste sündi tuli ta merelt ära ja tema kodukohaks sai Saaremaa – nii on see nüüd olnud juba pool sajandit. Elu saarel on hoidnud mere kogu elu mitte ainult südames, vaid ka päriselt lähedal.
„Meri kutsub oma avarusega, aga teda tuleb austada ja temaga arvestada. Nüüd tunnen ka seda, kuidas kala mind kutsub – küllap selgitab seda korilaseinstinkt, kuid siiski on merel oma salapärane külgetõmbejõud,“ on Heino veendunud. Tema meelest muudab kalastamise paeluvaks just see, et kunagi ei tea, kas kala saab või mitte – seenel- või marjulkäik korilasel samaväärset hasarti esile kutsuda vast ei suuda.
Kalaõnnest olulisemaks peab ta korralikku eeltööd ehk kombinatsiooni headest püügiriistadest ja baasoskustest kuni spinningu heitekauguse ja kerimise kiiruseni välja. Mõistagi tuleb ka temal ette päevi, kus kala jääb saamata või saad kala peaaegu juba kätte… ja siis pääseb ta viimasel hetkel minema. „Egas kõiki kalu kätte ka ei saa, aga see ei tee tuju sugugi kehvaks. Olen siis tundnud isegi kerget tunnet, et pärast on üks töö vähem.“ Heino ütleb, et oma püütud kalal on emotsioonid juures: „Kerid ja siis see ropsakas käib, kui kala otsa hakkab!“
Võiks arvata, et kalamehel erinevatest retseptidest juba puudust pole, kuid tuleb välja, et Heino hoiab väga lihtsat joont ning üle kõige armastab ta soolasiiga ja praehaugi – kala on oma ehtsuses peategelane algusest lõpuni.
Isu kalale minna tuleb alati, kui ilm on ilus, aga selleks peab võtma ka piisavalt aega. Kala hoiab ärksana nii merearmastust kui ka sedasama korilaseinstinkti. „Kui paat saab rannast lahti, on hea olla. Teed spinninguga esimese viske ja…“ ongi ta mõtetes juba mere peal.
Kusti: Ma olengi kala
Kusti (9) on kirglik kalamees ja vesi meeldib talle väga: „Ma ujuksin kogu aeg ja tegelikult ma olengi kala, tähtkujult ka.“
Teisi lapsi, keda kalapüük samapalju huvitaks, ta ei teagi. „Põnev on! Ma kunagi ei tea ju, mis sealt vee alt tuleb. Kas üldse või kui suur?! See on sõltuvus – selline kasulik sõltuvus. Vennad võtsid mind kalale kaasa, õpetasid ja nüüd on nii!“ on Kusti elutargalt konkreetne. Kalalkäimiseks peab muidugi ka vaba aega olema. „Kevadel tahaks „haige“ olla, et kohe hommikul püüdma hakata.”
Ta arvab, et kalapüük on tegelikult ka ema ja isa jaoks vaheldus ning kalal on ta käinud isegi koos vanaemaga. Ehkki ema Sille ei tule nii jooksujalu kaasa kui isa, on temalgi kalapüügiga oma lugu: ta korraldab laste ja noorte särjepüügivõistlust Lõve Lust, millest on saanud juba kümneaastane traditsioon.
Küsimusele, milline on olnud kõige kõditavam kalapüük, vastab poiss, et kõik kalapüügid on põnevad, aga toob siiski ka ühe näite: „Landiga haugi püüdes tundus, et lant jäi põhja kinni. Suur vend aitas siis natuke, et äkki saab lahti, aga siis hakkas see „põhi“ ümber paadi ujuma… Haug, 4,08 kilogrammi – seni suurim mul! Kõige jubedam oli kogemus Rootsis, kui paati tõmmati minuga sama pikk lõhe.“
Kusti oskab ise ka kala puhastada. „Isegi ahvenafileed oskan teha. Meil on kodus reegel – kes püüab, see puhastab. Vanemad vennad püüdsid mõnikord nii palju kala, et ema ja vanaema jäid hätta, siis tehtigi see reegel.“ Kevadel meeldib talle kõige rohkem püüda särge ja talvel lutsu. Seda saab teha kohe peale kooli, sest ta elab jõe kaldal.
Peale selle, et kala hoiab noore kalamehe tegevuses, arvab Kusti, et kõik inimesed peaksid kala sööma, sest on maitsev ja hoiab inimese tervena. Kas kalapüügist võib lõplikult ära tüdineda? „Ei, isegi siis mitte, kui kala pole. Ja kui kala pole, siis mõtled, mida teisiti teha – kas vahetada uss ära või minna teise koha peale,“ on kalapüük õpetanud teda alati lahendusi leidma.
Kalalugudest kokku pandud elulugu
Kalapüüki on peetud koguni elu metafooriks. Nii nagu kalalkäik, vajab ka hea elukäik ajastust, ettevalmistust, varustust, oskusi, kannatlikkust ja õnne, aga ka võimet taluda ebaedu, mitte kaotada usku ja leppida paratamatuga. Saartel elades tuleb see võrdlus veel palju teravamalt ja tugevamalt esile, sest saare elanik on alati merel – õigemini keset merd – ja elab loodusega tuntavalt käsikäes. Inimeste lugudes esile tulnud kalakirge saab õigusega pidada elukireks. Muide, kala on üks eesti keele vanimaid sõnu ja kindla peale on igas eestlases kas või natukenegi kalakirge. Mere läheduses kipub see pisut arusaamatu ja veidergi kirg õitsele lööma – teinekord päris üllatavalt, aga alati köitvalt ja rahulolu loovalt.
Vastates küsimusele, mis ikkagi teeb saareelu omapäraseks ja eriliseks, oleme saladusele päris lähedale jõudnud… Kui sõnas „saareelu“ tähti õige pisut ringi sättida, siis vastab see juba ise – saareelu on elus aare.