Saarte tunne „nakatab“ neid, kel on kord õnne olnud saartele sattuda. Mõnda köidab see nii tugevalt, et on otsustanud jäädagi. Teised, kes saartel sündinud, otsustavad teinekord minna laia maailma avastama. Ent saartelt ei lahkuta kunagi päriselt, sest see miski saareline jääb alati saarlaste ettevõtmistest ja ellusuhtumisest läbi kumama. Vähemalt nii on läinud Peetri, Gerdi, Kaarli ja Silveriga.
Peeter Pihel (44) on sündinud Saaremaal, kust liikus hilises teismeeas veidi suuremale saarele – mandrile. Ta on Tallinna ühe menukaima, nullkulu põhimõttel töötava Fotografiska restorani asutaja ja peakokk.
Mis on sind inspireerinud just selles valdkonnas tegutsema?
Ma arvan, et minu õnn on olnud väga õnnelik lapsepõlv kodukandis Kaarmal. Metsades kolades jäi külge palju taimetarkust. Võin kodumetsas täpselt öelda, kus midagi kasvab, ja eriti seente korjamisel on see n-ö sisemine kaart väga hea! Töötab siiani ja on paigas! Ma pole tänaseni minetanud ka oma keelekuju ehk kohamurret ning kes saab aru, et olen saarlane, see saab aru. Samas oli lapsepõlv üsna kasin ja tuli hakkama saada sellega, mis on. Oleme ka maailmas jõudnud sinna, kus peaksime kõik vähem tarbima. See on mulle kogu elu sümpaatne mõttelaad olnud.
Mis on sinu jaoks kestlikkus?
Oma töös olen alati oluliseks pidanud head sööki ja lugu, mida sellega räägime. Võtnud keskliku kokkamise oma südameasjaks, usun, et suur osa selles on ikkagi minu Saaremaa juurtel. Peenemas keeles on kestlikkus kontseptsioon – vahel on ilmatuma hea töötada just selle kasti piires, mille oleme enda jaoks paika pannud. Saarele üle kandes võiks see kõlada umbes nii, et teen sellest, mida saarel saada on. Väga lihtne ja loogiline ning palju kergem, kui oleks kogu maailma ahvatlused enda menüüsse panna. See on ka põhjus, miks osa toitu maitseb paremini just teatud kohtades. See võlu tekibki ainult selle hetke ja koha abil ning see ongi ilmatuma tore, et suitsulest maitseb Saaremaal kõikse paremini!
Kestlikkus argistes tegemistes on teadlikumate valikute tegemine. Püüame seeläbi maailma „vundamendi“ uuesti paika saada ja tasakaalustada kiiret elule, kiiret tootmist ja kiiret tarbimist. Leian, et praegu on maailm selles osas väga viltu.
Nõuanne, mida saartel külastada, kogeda või märgata.
Avastades saartel uusi paiku, võtke ühes kott, kuhu saate ka prügi korjata. Paraku seda ikka jagub ja loomulikult, kui telkides looduses pikema peatuse teete, siis tehke seda nii, et maha jääks plats, kus poleks märkigi teie käimisest. Peame lugu ja väärtustame seda, mida meie loodusel pakkuda on. Usun, et me kõik soovime seda hoida nii, nagu meie saar on! Ühes olen ma kindel – Saaremaa on parim paik n-ö aeglase elu kogemiseks ja ka see on üks kestliku elu oskusi. Sa lihtsalt tuled siia ja elu ongi takti võrra vaiksem.
Gert Simso (32) on pärit Muhu saarelt, Pallasmaa külast. Ehkki elu viis teda vahepeal Viljandisse ja mujalegi, kolib ta nüüd suure rõõmuga koos perega sinna tagasi ning jätkab puidust muusikariistade valmistamisega.
Mis on sind inspireerinud just selles valdkonnas tegutsema?
Muusika on mulle alati südamelähedane olnud ja seda enam on pillid mulle maagilised tundunud. Kui toas on mingisugune keeltega muusikainstrument, siis minu jaoks muudab ainuüksi selle kohalolek toa elavamaks ja kui hästi kuulata, siis iga tekitatud heli resoneerub pilli ülemhelidega.
Mul on alati olnud mõtteviis kõike võimalikku ise luua, seega oli mulle ka loomulik hakata ise pille ehitama. Iseeneslikult on pillide valmistamisest saanud kinnisidee ja kirg, millest ma enam mitte kuidagi mööda ei saa.
Mis on sinu jaoks kestlikkus?
Muhu on alati olnud natuke teistest saartest erinev. See on tinginud mitmesuguseid iseärasusi. Näiteks on Muhu arhitektuuris hästi näha, et saarel pole olnud palju puid. Niisiis on saarele iseloomulikud kaunid kivist hooned. Muhu päritolu ja kombed on üks minu suurimaid inspiratsiooniallikaid. Nii olen suunanud ennast kasutama võimalikult palju kohalikku ressurssi, nii materjale kui ka inimesi. Näiteks leian, et meie oma Eesti ja saarte puit ei jää kuidagi alla troopilistele puitudele, mida muidu pillide juures tihti kasutatakse – tuleb lihtsalt osata otsida. Olen juba teinud kadakast basskitarri. Peagi valmib kitarr, mille kuju on võetud keerdus kadakaseibist– sellise tehnikaga suveniire leiab peaaegu igast saarte suveniiripoest. Veel on valmimas kitarririhmad Muhu tikandiga, maalitud Muhu mustreid pillidele ja palju muudki, millesse kaasan ka teisi kohalikke kunstnikke. Üsna hiljaaegu tegin ühe mereteemalise elektrikitarri. Lisaks tahan detailides hakata kasutama mustriga dolomiiditükke, merekarpe ja muud, mida lihtsalt rannas jalutades leida võib. Kestlikkus ongi ilmselt mõttelaad kasutada seda vähest, mis mul on, võimalikult ilusalt ja muhulikult isepäiselt. Nii on Muhu mind kasvatanud.
Nõuanne, mida saartel külastada, kogeda või märgata.
Saartel on muust Eestist erinev loodus. See on meie suurim ressurss. Argine kiire tempo on väga hea maha võtta merekohinaga, mere ääres lõket tehes ja päikseloojangut oodates. Kõndige mererannas ringi, otsige ilusaid kive. Märgake ja austage kohalikke ja nende tavasid – paljud eeldavad saareelust rahu ja vaikust. Nii et ärge kiirustage külavaheteedel ja mis kõige olulisem – ärge jätke lahkudes endast ühtki jälge maha, et järgmine tulija saaks sama puhast loodust nautida.
Kaarel Kotkas (28) on sündinud Kärdlas, Hiiumaal, kust 16-aastasena Tallinnasse kooli läks. Pealinna on ta seni pidama jäänudki ja seal asutas ta ka tehnoloogiaettevõtte Veriff.
Mis on sind inspireerinud just selles valdkonnas tegutsema?
Lapsepõlv ja talus üles kasvamine õpetasid mulle, et ainus, mis asjade mitteedenemise vastu aitab, on tegutsemine. See on minu tõekspidamiseks ka täna. Veriffi alustamist inspireeriski see, et internetis oli liiga kerge olla see, kes sa tegelikult ei ole. Samas on tehnoloogia abil võimalik isikusamasust kontrollida täpsemalt kui näost näkku kohtumisel. Mulle tundus hiidlasele omaselt, et keegi teine seda ära ei lahenda, kui just ise pihta ei hakka. Praegu on identiteedikontroll teenuste osutamisel ja internetis liikumisel võtmetähtsusega. Mind motiveerib mõte, et kui olen oma tegemistes edukas, siis on Veriffi teenused kättesaadavad kasutaja asukohast sõltumata, ja mina saan rohkem aega Hiiumaal veeta.
Mis on sinu jaoks kestlikkus?
Elu Hiiumaal on mulle õpetanud, et ruum tuleb lahkudes jätta paremasse seisu, kui see sinna minnes oli. Nii on näiteks koristustalgud ja suure austusega loodusesse suhtumine saart hoidnud ja tekitanud selle ümber aura, mida mujal ei koge.
Nõuanne, mida saartel külastada, kogeda või märgata.
Hiiumaa loodusel ja vaikusel on teatav külgetõmbejõud. Saarel on oma rütm, mida on ehk kõige parem kogeda suviti paaril korral – jaanipäeva paiku, Hiiuma kohvikutepäevadel ja Sõru muusikaürituste ajal.
Silver Roostik (41) on sündinud ja kasvanud Ruhnus. Ehkki elu viis teda vahepeal ligi 20 aastaks pealinna Tallinna, on lained ta nüüdseks taas Ruhnu kallastele kandnud.
Silver on kui hunt kriimsilm oma seitsme ametiga. Juba viimased 10 aastat korraldab ta koos sõber Mihkliga Põlvas Intsikurmu festivali. Ta peab kokteilibaari mootorlaev Sveal, mida opereerib koos kolme vennaga ning millega teevad tellimusreise ja lõbusõite Ruhnu ümbruses. Ta väärindab sõpruskonnaga Ruhnu vana piirivalvekordonit, kuhu on kerkimas tore loomehoov koos hosteliga, mis saab tulevikus olema koduks mitmetele põnevatele üritustele. Ta on osaline Hiiumaal paiknevas Viscosa Kultuuritehases, kus täidavad kultuuriprogrammiga looduse ja inimese kokkupuutekohas asuvat endist, 100-aastast siiditehast. Viimased seitse aastat on ta suviti töötanud NYC-s Watermill Center’is ja produtseerib sealses WM kunstikeskuses üht aasta suurgalat. Viimased paar aastat meisterdab ka mustast tammest ja hõbedast ehteid Silver by Roostik nime alt. Ehetele paigaldataks morsekirjas hõbejäljendid – iga klient saab tellida puidule omavalitud sõnumi ja jätta kiri struktuurseks, et see toimiks ka pimekirjana. Kõige selle kõrvalt kasvatab Silver tütar Ithakat ning lõppeks peetakse teda Ruhnu kõige viletsamaks kaluriks.
Mis on sind tegutsema inspireerinud?
Väga-väga head sõbrad. Ja elu saarel. See on õpetanud, et pead olema paindlik ja nutikalt jonnakas nagu tormimänd. Leian, et loomemajandus on väikesaarte kestlikkuse võti.
Mis on sinu jaoks kestlikkus?
Ruhnus pole meil alati privileegi valida koostööpartnereid, seega oleme suhteliselt tolerantsed eriarvamustele, kuniks need püsivad terve mõistuse, sh maakumeruse piires. Olles ka vabatahtlik merepäästja ja tuletõrjuja, leian, et saarel kehtivad samad printsiibid – väljakutsetel oleme kui üks mees ja unustame küpsiselauas toimunud nügimised. Siinne põhitõde on lihtne: kõik, mis sa teed, tuleb ringiga tagasi. Loopides roiskproduktid ühel pool saart merre, leiad needsamad teisel poolt saart oma võrgust. See kajastub kõikjal ja kõiges. Iseendale jalaga tagumikku löömine on ilmselgelt üks rumalamaid tegevusi maamunal, ehkki loomulikult mitte kihnlastele (väike nali – toim).
Nõuanne, mida saartel külastada, kogeda või märgata.
Lubage end saare elurütmi, jätke isiklikud agendad mandrile, võtke aega ja kuulake. Koguge ainulaadseid mälestusi! Eestis ei ole teist põnevamat, ilusamat, puhtamat ja turvalisemat paika kui Ruhnu.