Autorid: Maret Soorsk, Kadri Kirikal
Põlvest põlve on levinud legendid, pärimused, muistendid – kuidas neid lugusid ka nimetataks –, mis selgitavad ja lisavad värvi ammustele sündmustele, nähtustele, mingite asjade ja kohtade tekkelugudele. Mõnikord on neid rahvajutte edasi räägitud lihtsalt meelelahutuseks ja kuulajates põnevuse tekitamiseks. Üsna sageli on üheks legendide allikaks mõne kummalise paiga tekkelugu või keskaegne ehitis ja seesuguseid leidub ka meite saartel omajagu.
Saladused Kuressaare lossimüüride vahel
Kahtlemata on Kuressaare lossi üheks tuntumaks legendiks lugu „sissemüüritud rüütlist“. Nimelt olevat 1785. aastal linnuse plaani koostamise ajal avastatud sisehoovi idanurgast kinnimüüritud ruum. Pärast seina lammutamist avanenud vaade väikesesse keldrisse. Selle keskel olnud laud tühja kannu ja leivapuruga. Laua taga toolis aga olnud mehe luukere. Põnevale leiule saadud hiljem mingitest allikatest ka selgitus. Koletu tegu oli aset leidnud 16. sajandi alguses, kui Saaremaal hakkas levima protestantlik usuliikumine. Katoliikliku Saare-Lääne piiskopi palvel saadetud Saaremaale Hispaania päritolu inkvisiitorist munk, kes pidi piiskopi uuest usust nakatunud alamaid korrale kutsuma. Ka vastaspool asunud kohe tegutsema. Juhtunud nii, et munga teele sattunud ikka ja jälle üks kaunis neiu. Lõpuks karm inkvisiitor armunudki, sattudes nii vastuollu tsölibaadi nõudega, mis keelas igasuguse suhtluse vastassugupoolega. Lugu tulnud ilmsiks ja kompromiteeritud neiu saadetud Kaarmale, kus legendi järgi asunud nunnaklooster. Armuvalus mungale pakutud kohe lahkelt „abi“. Nimelt lubatud tema kiri leivakannikasse peita ja kloostrisse armastatu kätte toimetada. Kiri oli aga kui piisav asitõend viidud hoopis piiskopi kätte. Saanud aru, millega tema abiline tegelikult hakkama saanud oli, käskinud piiskop munga elusalt keldrisse kinni müürida. Mitu sajandit hiljem avastatud skelett oli väga hapraks muutunud. Kuid enne, kui see tolmuks pudenes, jõudnud kohalik kooliõpetaja selle üles joonistada. Saaremaa Muuseumi kogus on üks dateerimata joonistus sissemüüritud rüütlist. Sellest on alates 19. sajandi lõpust publitseeritud suur hulk erineva kujundusega postkaarte.
Meie sissemüüritud rüütlist on veel teine versioon. See lugu jutustab noorest rüütlist X, kes jäänud pärast järjekordset sõjakäiku kadunuks. Tema noor kihlatu otsustanud pärast surmateate kättesaamist nunnaks hakata, et hukkunute hingerahu eest palvetada. Aastad läksid ja surnuks tunnistatud rüütel tulnud ühel päeval koju. Kuulnud nunnaelu elavast pruudist, otsustanud vapper mees oma kurva saatusega leppida. Ühel kuumal suvepäeval sattunud rüütel ringi ratsutades kloostri lähedusse, kus näinud nunna kaevust vett võtmas. Lähemale minnes tundnud kunagised kihlatud teineteist kohe ära. Noored teadsid, et juhtunut ei saa tagasi pöörata ja läksid lahku. Kuid armastus sundis neid uuesti kokku saama. Lõpuks otsustanud noored laevaga Rootsi põgeneda. Üks öist põgenemist pealt näinud nunn teatanud sellest otsekohe piiskopi ratsameestele. Õnnetuseks ei pääsenud laev tol ööl tugeva tuule tõttu merele ja noored võetud kinni ning viidud piiskopilinnusesse kohtu ette. See otsustanud rüütli nunna röövimise eest elusalt lossi sisse müürida. Nunn ise aga pandud takusesse kotti ja visatud sinna, kus meri oli kõige sügavam.
Lossist on teada veel mitmeid lugusid. Üks räägib Aleksei Kaljo tähendusrikkast unenäost. Aleksei Kaljo (1864–1932) oli kahel korral ametis lossivahina – sajandi alguses ja aastatel 1927–1932. Ametilt maaler, kavandas ta muude tööde seas linnuse peakorruse ristikäigu raidvapid ja tema tehtud on ka seinamaalingud. Kord teinud Kaljo lossi keldris (endine näitusesaal esimesel korrusel) väikest lõunauinakut. Ühtäkki näinud ta, kuidas läbi keldri akna tuleb sisse seitse paari valges rüüs lossipreilisid, nende taga rüütel suure mõõgaga. Kaljo küsinud, mida võõrad soovivad. Rüütel näidanud ühe väiksema kõrvalruumi suletud uksele ja protsessioon liikunud selle poole. Viimasel hetkel jõudnud Kaljo küsida, kus piiskopi kuld on. „Sada aastat,“ vastanud rüütel ja seltskond oligi kadunud. Järgmisel hetkel märganud Kaljo, et seisab keset keldrit, käes kõver roostetanud nael, mis oleks pidanud kõrvalruumi ust kinni hoidma. Saare-Lääne piiskopkonda peeti omal ajal jõukaks riigikeseks. Kui viimane piiskop müüs oma piiskopiameti ja -riigi 1559. aastal Taanile, pidi ta vastutasuks saama 30 000 taalrit. Selle kulla saatus on vahetevahel ikka mõne meeli erutanud. Kahjuks on teadmata, mis aastal maalermeister seda und nägi. Nüüd ei tea ju, kas õige aeg on juba möödas või suur varandus alles ootab oma leidjat.
Kaali järve müsteerium
Kaali järv, mida ümbritseb plokkidena lahti murdunud ja kohati lausa püstloodi paiskunud dolomiidikihtidest vall, oli juba ammusest ajast nii kohalikele kui sisserännanuile suurt huvi pakkunud. 1923. aastal kirjutati kohalikus ajalehes: „Loodusime iseärasust, mida Kaali järvekald pakub, leiab vast tervel maakeral vähestel kohtadel.“ Läks veel üle kümne aasta, enne kui lahendati arvukate legendidega seotud Kaali järve tekke tegelik põhjus. Selgus, et see pisut kummaline veekogu asub meteoriidikraatris.
Mis puutub legendidesse Kaali järve tekkeloo kohta, siis olenemata sündmuste käigu erinevatest variantidest, oli konkreetne põhjus ikka ja alati üks – järv tekkis pärast ebaloomuliku abielu sõlmimist venna ja õe vahel.
Ühes Kaali järve tekkeloos räägitakse uhkest lossist mäetipul, kus elanud Saaremaa ja selle naabersaarte valitseja. Rikas Saaremaa meelitas vallutajaid. Lõpuks tulnudki rootslased suure laevastikuga ja saare hõivanud, mille käigus langenud ka valitsejapaar. Neist jäänud maha kaks last. Tütar, kes oli alles rinnalaps, kadunud jäljetult. Poeg võetud Rootsi kaasa. Jõudnud täiskasvanuikka, saatnud kuningas noormehe kodusaarele tagasi, kus ta asunud elama taastatud lossi mäetipul. Ühel päeval ringi ratsutades kohanud kuningapoeg imekaunist neidu, kellesse armunud esimesest pilgust. Saanud teada, et neiu isa on surnud, aga ema elavat ühes talus, otsustanud ta kohe sealsamas ema üles otsida. Ema ehmatus olnud suur, kui kuulnud noormehe soovist tema tütrega abielluda. Lõpuks avaldanud naine saladuse, et tema olevat tegelikult neiu amm, kes lapse omal ajal päästis ning neiu ja noormees on tegelikult õde-venda. Ilmsiks tulnud saladus ei suutnud takistada kuningapoega oma õega abiellumast. Jaanipäeval pandudki püsti nii uhke pulmapidu, millesarnast poldud varem nähtud. Kohale olid sõitnud ka kõik tähtsamad inimesed Rootsist. Keset pidu, keskööl, kostnud kohutav pauk ja mäetipp koos lossiga kadunud suure mürinaga maa pealt. Järgi jäänud vaid väike järv kivirahnudest vallide vahel.
Panga pank ja merejumalad
Ainest legendidele on andnud ka Panga (küla nime järgi) ehk Mustjala (kihelkonna nime järgi) pank. Siinsest järsakust visatud alla loom või inimene näkile ehk siis merejumalale, et see rohkem inimesi ei uputaks. Mari kakk – nii nimetatud ohvritalituse kohta. Meri kohisenud siin alati nii, nagu läheks kohe-kohe vägevaks tormiks. Hiljem, veel 19. sajandilgi, oli vette valatud õlut.
Kord keeldunud üks isa oma last ohverdamast. Viimases hädas heidetud pangalt lapse asemel merre lammas. Niimoodi saadud lõpuks sellest võikast kombest lahti.
Üks legend räägib laevahukust maretapäeval (rahvakalendritähtpäev, mida peeti 13. juulil). Meeskonnast pääsenud ainult jutlustaja. Ta lasknud tänutäheks ehitada kabeli, mille tornis säranud kuldne kala. Lisaks tõotanud jutlustaja, et kui külaelanikud maretapäeva ei tähista, võtab pank ohvri – kas looma või inimese. Nii peetudki igal maretapäeval jumalateenistust, pärast aga pidutsetud. Ajapikku oli kabel lagunenud, kellad viidud Hiiumaale. Vana kabelikohta mäletatud veel 19. sajandi keskelgi ja siin käidud jätkuvalt palvetamas, joodud viina ja seda viidud paadiga ka merele.
Muhu salapärane Rässa lõkits
Muhu saarel Rässal on kohalikke juba aastakümneid kimbutanud saladuslik lõkendav tulekera ehk kohalike keeli lõkits. Mitmed on Rässa lõkitsat näinud, väidetavalt olla see inimesi ka kangeks ehmatanud. Lõkitsaga keegi kokku põrgata ei taha, ehkki pole päris selge, mida too teeb. Kera liigub hüplevalt – kord veerevat mööda kiviaedu, kord hõljuvat mere kohal või suisa puulatvades. Tema liikumiskiirus olenevat tuulest ja kohata võib teda valdavalt augustis, vaid üksikud tunnistajad on rääkinud sügisest.
Rässal on olemas ka kivi, mille lõkits olevat tükkideks rebinud. Toona tundus kohalike sõnul, nagu midagi põleks mereäärsel karjamaal. Lähemale jõudes paistis, nagu kivi otsas oleks olnud suur lõke, mis korraga kärgatas, nii et kivi mitmeks tükiks lendas, ja tulekera haihtus sedamaid. Lõhkine kivi on Samba säärel tänini alles. Omal ajal on seda uudistamas käinud ka Eesti Teaduste Akadeemia teadlased, kel lõkitsat ennast näha ei õnnestunud.
Paranormaalseks pole lõkitsat siiani tembeldatud – see arvatakse olevat haruldane loodusnähtus. Seda on peetud keravälguks, kuid see ei selgita kivi purunemist. Maailmas on olemas mitmeid seletamatu energiaga kohti, kõige kuulsam seesugune on ilmselt laevu ja lennukeid hukutav Bermuda kolmnurk. Ehkki väiksem, arvatakse ka Rässa olevat üks taolistest energeetilistest paikadest.
Poolkuradist vägilane Must-Mart
„Musta-Mardi mägi asub Muhu saarel Paljaaru riigimetsa lähedal Rootsivere ja Igaküla ühisel karjamaal“ – nii seisab Aarne Vinkeli 2009. aastal ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud artiklist, mis Muhu kuulsast Must-Mardist pajatab. Paiga kohta liigub rahvasuus ikka tondi- ja vaimulugusid. Must-Mart arvatakse olnud muhulaste vägimees – omamoodi Vanapagan-inimene, kes tõi Soomest Muhusse hiigla kivimüraka, tahtis Muhust kaevata läbi laevateed ja Põrisse teha põrgut.
Vinkeli kirjapandu järgi olla Musta-Mardi mägi tekkinud suure katku järel, kui Muhumaa olnud inimestest ja loomadest tühi. Kohal, kus praegu asub Võiküla, olnud katkust veel järele jäänud üks hobusekronu ja seda tahtnud hundid heaks võtta. Aga ajal, mil hundid parajasti hobuse kallale asunud, sattunud sinna ka keegi mees, kes olnud pool kuradit, pool inimest. Kuna hunt ja vanakuri on maailma algusest peale üksteisele suured vihavaenlased olnud, alanud kohe metsik jaht. Mees-kurat, kes polnud keegi muu kui Must-Mart, jooksnud ühe joonega Lehtmetsa külla, kust seisnud veel katkust puutumata „Nagivälja“ talu, ja hüpanud tolle talu kaevu. Peremees Naiu juhtunud aga seda pealt nägema, kutsunud mehe kaevust välja ja pakkunud talle paremat pelgupaika oma maja all. Must-Mart pidanud heategu meeles ja hakanud Naiut aitama, kuni „Nagivälja“ koht saanud jõukaks.
Naiul olnud seitse poega ja kaks tütart. Tütre Mareti kosis Must-Mart endale. Pulmad olnud suured ja vägevad. Tantsu uhatud nii, et maa vajunud ja vesi Keinastu–Koguva vahele maaribale pritsinud, mille tõttu nn Keinastu leel alatasa piiskumisi vesi peal seisab.
Siis hakanud Mart naisega koos varandust koguma. Korjanud ja korjanud, kuni raha saanud selline hulk, et seda polnud enam kuskile panna. Nad otsustanud siis raha maha matta ja peidukohale hiigla kivi varjuks peale muretseda. Tolle toonud Mart Soome pangast ajujääga Muhumaale. Mardi vennad saanud aga varandusest haisu ninna ja himustanud seda endale. Et jõud neil suurele kivimürakale peale ei hakanud, teinud nad tule ümber kivi, et seda lõhkuda. Veel praegugi seisab Muhu Tammiski nukil hiiglaslik kivimürakas, nn Mustkivi, ja võib-olla on selle all ka Mardi varandus leidjat ootamas.
Mustal-Mardil olla Naiu järeltulijatega palju plaane ja sekeldusi olnud, millest lugusid jutustatakse omajagu. Näiteks olla tal tulnud tuju põrgut kaevama hakata. Ükski tegevustest, mille ta ette võttis, ei jõudnud aga õnneks või kahjuks lõpuni, nii ka põrgu kaevamine. Põri (Põrgu) madal, vesine heinamaa Väikse väina Saaremaa-poolsel kaldal asub aga veel praegugi alles, samuti Mardi poolt hunnikusse loobitud muld, mis tuntud Kuutrimäe (Kuradimäe) nime all. Nii ongi nood vaid lugudeks jäänud, ent saartel ringi kolades võib neid sobivas kohas viibides meelde tuletada.