Linda Sassian, Kadri Kirikal
Saarte tunne on eriline. Kõik, kes on kunagi saartel peatunud, teavad, millest jutt. Seda on raske sõnadesse panna. Palju parem oleks seda ise kogeda. Saared on „sünnitanud“ mitmeid (sõna)osavaid autoreid, kelle teostest seda saarte tunnet õhkub. Olles kodust eemal, igatsedes saartepuhkust või soovides teada, mida see tunne endast täpsemalt kujutab, võib olla abi raamatukaante paotamisest või filmivaramusse sukeldumisest. Rida rea, stseen stseeni haaval kantakse teid lainete, kadakate ja saaretuulte keerisesse.
Katrin Pauts „Külmkingauurija“
Muhus sündinud populaarne krimikirjanik Katrin Pauts viib oma põnevusromaanis „Külmkingauurija“ meid oma kodusaare lugude ja müütide keskele.
Muhu on üldiselt idülliline saar, kus suurt midagi vapustavat ei juhtu. Ent kusagil 1980. aastatel raputavad väikest Muhu kolhoosi järjepanu põlengud. Saarel valitseva ajutise personalipuuduse tõttu saadetakse neid uurima samast kandist pärit uurija Aleksander (Sass) Saareste. Kui selgub, et viimases põlengus on elu kaotanud Sassi ema, hakkab uurijale tunduma, et süütaja on ta isiklikult sihikule võtnud, ja mees sukeldub loo tagamaade selgitamiseks oma perekonna ajalukku. Selles aitab teda noorpõlve armastus, folklooriuurija Freeda, kelle perekonna lugu on ootamatult tihedalt seotud Sassi pere omaga. Olukorrale lisab keerukust Sassi tüdruksõbra surnukeha leidmine ning müstiline Külmking.
Pautsi raamatu seltsis mööduvad tunnid lennukiirusel. Kel ühest krimiromaanist väheks jääb, siis saarte radadele viivad ka Pautsi varasemad põnevikud „Tulekandja“, „Hull hobune“ ja „Politseiniku tütar“.
Tõnu Õnnepalu „Mujal kodus“ triloogia: „Pariis“, „Aaker“, „Lõpmatus“
Õnnepalu on küll sündinud Tallinnas, kuid elanud nii Hiiumaal kui ka Vilsandil, mistõttu ei takista miski teda lisaks maailmakirjanikule ka saarte kirjanikuks nimetamast. Seda on tunda ka „Mujal kodus“ triloogias, mis viib rännakule Õnnepalu nooruspõlve linnast Pariisist läbi Kanada väliseestlaste kogukonna tema hingekoju Vilsandile.
„Pariisis“ on Õnnepalu tagasi linnas, kus ta 25 aastat tagasi „Piiririigi“ kirjutas, mõtiskledes olnu üle, otsides noort iseennast ja tunnetades, et on aeg lahti lasta. Ta jõuab tõdemuseni: „Rännak läheb edasi, natuke on hirm, nagu ikka tundmatusele vastu minnes, aga süda on kerge ja tühi. Nagu peab, sügise tulles.“
„Aaker“ on nagu vahepeatus Kanadas, sealsete väliseestlaste endises skaudilaagris Kotkajärvel. Õnnepalu arutleb seal elu, looduse, eestluse, amerikaniseerumise, kodutunde üle. Üksiti fantaseerib Õnnepalu endale kodu loomisest, järvele maja ehitamisest, kuid teisalt nendib, et miski seal pole ikkagi päris see.
„Lõpmatuses“ jõuab Õnnepalu lõpuks koju Vilsandile ja seda on igast raamatureast tunda. Õigupoolest ei ole „Lõpmatuses“ Vilsandit mainitud, kuid see on ümbritsevast selgesti aimatav. „Lõpmatuses“ valitseb kummaline rahu ja kohalejõudmise tunne. Samas, Õnnepalu puhul tundub kodu olevat pigem mingi sisemine olek, mille ta võib endale ette manada, kus iganes ja millal iganes soovib. Ja sama hästi võib see kujutluspilt kaduda. Nagu Õnnepalu „Pariisiski“ nendib: „Ma jään rändama ühest kodust, ühest majast ja ühest korterist teise. Igal pool on rahu ja igal pool on rahutus.“
Albert Uustulnd „Tuulte tallermaa“
Kui „Tõele ja õigusele“ saarte pealt väärilist kaaslast otsida, siis Saaremaal sündinud ja elanud Albert Uustulndi elutööd – rannarahva saagat „Tuulte tallermaa“ – on just selleks peetud.
Viie köite ja kahe sajandi vältel kulgeva saaga alustaladeks on Taavi ja Eeva, kes inimtühjale Oldre saarele oma kodu rajavad. Sõnaaher peremees Taavi rassib merel ja tegeleb kalapüügi ja -müügiga; Eeva hoolitseb saare, majapidamise ja laste eest. Elu Oldrel ja naabersaarel Abrukal kulgeb esialgu aeglaselt ja peaaegu puutumatuna ühiskonnast ja ajaloo keerdkäikudest, ent kolmandaks köiteks kogub torm jõudu ja muu maailm saab ka saareelanikud kätte. Murranguliste ajaloosündmuste taustal on tajutav, kui väike on inimene. Kuid tema jaoks on tema väikesed ja lihtsad tegemised ikka kõige olulisemad ja tähtsamad. Ja seda „väikese, ent erilise elu“ tunnet saab saartel ikka veel kuratlikult kenasti kogeda. Perekonnasaaga lõpuks jääb valdavaks ikkagi helgus ja lootus.
Mari Ojasaar „Pühapaigad looduses“
Mari Ojasaar pole samuti põline saareelanik, kuid on nüüdseks kogu perega asunud elama Hiiumaa metsade ja lainete vahele. Ojasaarelt on ilmunud mitu kaunist lasteraamatut, kuid neist viimane – „Pühapaigad looduses“ – on eriti tänuväärne, sest lastesse killukese loodusevaimustuse süstimine on tänases maailmas hädavajalik.
Mis on allikad, miks mõned neist tunduvad punased, aga mõned sinised? Mida vanad eestlased hiies tegid? Milline on Eesti kõige vanem puu? Mida kivi otsas teha saab ja mida teha ei tasu? Mis teeb mõnest paigast pühapaiga ja mida seal pühapaigas üldse teha? Kuidas hoida loodust? Vastused nendele ja paljudele teistele küsimustele leiab sellest imeilusate illustratsioonidega raamatust. Kui vastused käes on, siis tasub kindlasti koos lastega metsa siirduda ja mõni pühapaik päriselt üles otsida. Mitmed neist on välja toodud ka raamatusse joonistatud kaardil.
Koge teleekraani vahendusel
On hulganisti Eesti filmiklassikat, mis on meite saartel filmitud. Piisab vaid teleri ette kerra tõmbamisest, et hõljuda unelmasse saarte suvest, kadakatest, niitudest, mererannast. Boonusena saab ehk kõhutäie naerda, tutvuda Eesti filmivaramuga ja proovida ära tunda saarte erinevaid paiku.
Keskpäevane praam (1967)
See on komöödia, mille tegevus leiab aset jaanipäeval Virtsu–Kuivastu praamil. Jaanipäevaks sõidab saarele suvitama kirju seltskond väga erinevaid inimesi. Reisijatele lisaks lubab pohmellis tüürimees pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill. Tulekahju tõttu võivad nii kütuseautod kui kogu praam õhku lennata. Kes möödunud aegu mäletab, see leiab omajagu äratundmisrõõmu situatsioonikoomikast. Kellele need olukorrad tuttavad ei ole, saab lõbusa sissevaate nõukogude ühiskonna kitsaskohtadesse. Igatsus suve ning isegi jaanipäevase praamijärjekorra järele on kerged tekkima.
Siin me oleme (1978)
See on tõeline Eesti kultusfilm, millest pärit tsitaadid on meie kõnepruuki nii põimunud, et me ei pruugi teadagi, et käibefraasid just sellest filmist pärit on. Kes ei oleks vähemalt korra oma kallile inimesele öelnud „Armastan sind nagu siia-kala“? Filmis rullub vaataja ees lahti tõeline Muhumaa suvi – kadakad, päike, meri, angerjad… Seda võib vaat et tunda. Filmi rikastavad ajastule omased ajale omased humoorikad seigad, mis juhtuma hakkavad, kui taluõuele saabuvad suvitajad Tallinnast ja elu rahulikus Muhumaa talus peapeale pööratakse.
Apteeker Melchior (2021)
Indrek Hargla romaanisarja põhjal valminud triloogia viib tagasi hämarasse keskaega. Triloogia esimeses osas „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ lahendab nutikas apteeker keerulist mõrvamüsteeriumit. Tegevus toimub küll Tallinnas, ent tähelepanelik silm võib silmata ka mõnd Kuressaare linnusest tuttavat kohta ja filmist tekkivat tunnet võib kindluse müüride vahel jalutades ka tunda – lõppude lõpuks mäletavad need seinad ju aegu, mida meie vaid filmist vaadata võime, ja palju enamatki veel. Filmi valmimist on toetanud Saarte Filmifond.
Suvitajad (2023)
Juhan Smuuli samanimelisel jutustusel põhinev film valmis armastatud kirjaniku sajanda sünniaastapäeva puhul ning on mõnes mõttes kultusfilmi „Siin me oleme“ uusversioon. Ka siin rullub me ees lahti ehe Muhu suvi kogu oma headuses – oma kiviaedade, kadakate ja eheda pärimuskultuuriga. Kuhugi pole kadunud ka vastandlikud inimtüübid, keda leidub alati, olenemata ajastust. Küll aga ei vaja kaasajastatud sündmusteahel ehk arusaamist nõukogude ühiskonnast ning naerupahvakud on garanteeritud. Filmi valmimist on toetanud Saarte Filmifond.
Saarte Filmifond kaasrahastab nii Eesti kui välismaa mängu- ja dokumentaalfilme, seriaale, muusikavideoid ning filmiõpet, tuues nii meie lummavalt kinema- tograafilised saared filmitegijale ja –vaatajale lähemale.