Mererannas seistes võib aeg-ajalt juhtuda, et leiad kaldale uhutud pudeli. Et rannad tuleb hoida puhtana ja uudishimu on suur, nopid pudeli kindlasti üles. Teinekord peituvad neis omanäolised aarded – pudelikirjad. Neid tuleb ilmtingimata lugeda, sest nad võivad juhatada abi ootava hädasolijani. Vahel kannavad nad üle vee aga hoopis küllakutset, tervitavad vanu sõpru ja toimivad mõttelise sillana, mis saarte elanikke ühendab.
Õigupoolest võib üks pudelikiri suisa maailmarahvaid ühendada ning erinevaid paiku üsna väiksele alale kokku tuua. Lääne-Eesti saartel on palju imelisi paiku, mis panevad sind tundma, nagu oleksidki laias maailmas. Ühe „hingetõmbega“ võid käia ära Itaalias, Hollandis, Suurbritannias, Aafrikas, Kariibi mere saartel ja Rootsiski. Ning kes on kord rändamas käinud ja näinud maailma ja mõnda, sel jääb üle vaid nõustudes tõdeda – jah, kodus on ikkagi kõige parem. Kõik, mida vajad, on ju siinsamas olemas.
Pudelikiri leitud mandri rannikult, Häädemeestelt
57º 48´ N, 23º 15´ E
Sina, kes iganes selle pudeli leidsid – tänud! Olen sattunud merehätta ning loodan, et keegi leiab mind selle pudelikirja abil üles. Et mu siia kummalisse kohta sattumise lugu on pikem seiklus, alustan kohe asukoha kirjeldusest.
Ärkasin liivarannal. Mõlemal pool on täiesti tühi paradiisirand, kohati koolduvad puud vee kohale väikest varju andes, aga muidu pilvitu ja kuum nagu lõunamaa puhkusel. Ringi kõndides sain kohe esimese vihje laulvast liivast – alguses ei mõistnud, millega tegu. Lõpuks koitis. Takseerisin ümbrust ja lähemalt olukorda analüüsides sain aru, et olen vist kuskil Kariibi mere saarel. Silmapiiril olid merel mingid kalamehed, püüdsin nendele midagi karjuda, aga nad olid liig kaugel. Leidsin rannaliivalt sinise valge ristiga rannalina, õlgkübara, raamatu ning päikseprillid – kuna omanikku lähedal ei näinud, jätkasin liivas sahistamist. Proovisin veel kord, nüüd juba oma vigases hispaania keeles karjuda, aga merele ikka ei kostnud. Lõin käega ning komberdasin rannast metsa poole – ehk jõuan asustuseni, kus leian süüa-juua ning abi. Natuke olin õnnelik ka – ma polegi Lõuna-Ameerikas puhkusel käinud.
Lõpuks avastasin väikese ja käänulise metsaraja üles-alla künkaid mööda looklemas teadmatus suunas. „Kõik rajad peaksid ju kuskile jõudma, tuleb vaid kannatlik olla ning edasi minna,“ mõtlesin. Mingi aja pärast hakkas läbi palmipuude paistma ka küla. Õigupoolest olid need männid, mis tundus Lõuna-Ameerika kohta kummaline. Küla oli samuti naljakas, justkui sajanditagune lugu. Ei meenunudki kohe, mis see on, aga miskit oli väga tuttavlikku. Hoonete ja kilkavate laste järgi sain lõpuks aru – ahjaa, Rootsi või Ahvenamaa või midagi sellist. Täielik Bullerby küla, isegi koer oli sama, mis raamatust veel meeles. Kaevu äärelt leidsin veel sooja õunapiruka ning kuna kõht oli juba väga tühi, siis loputasin selle värske kaevuveega alla. Astusin teele, et lehvitada ühele naaberaia tüdrukule, kui selle peale auto mu kõrval peatus – sõitjad vist arvasid, et hääletan. Viibati taha, kasti poole, kuhu ka kuulekalt kohe ronisin. Kuskile vast ikka välja jõuan. Rootsi keelt ma ju ei oska, seega väga ei pingutanud selgitada, mida vajan.
Mehed olid lõbusas meeleolus ja nähtavasti just kalalt tulnud või kalale minekul – auto kast oli igatahes kõiksugu võrgukraami täis ja selle peale oli mul mugav end pikutama seada. Masin jõudiski sõita vaid hetke, kui juba olimegi sadamas. Suur sagimine, nagu oleksime kuskil suurlinnas! Lähemal vaatlusel oli seal vaid paar meest kalakastidega askeldamas, taamal laev sadamasse saabumas ja paarkümmend kohalikku lehvitamas. Olin kogu rännakust nii väsinud, et soovisin end kohe kõrvalolevas rannas turgutada ning hüppasin ennastunustavalt vette. Taamal nägin hülgeid – pead veest väljas. Lähemale ujudes mõistsin, et tegu on vist näkineidudega. Jäin neid imetledes lummatult lainesse ulpima, kui nad järsku kaldakaljule hakkasid ronima. Mõistsin, et tegu oli siiski lihtsalt neidudega. Kohalikud tüdrukud ronisid üle sadamakivide ning astusid kummalisele laevale, kust juba muusikat ja huilgamist kostis. Otsustasin järgneda, küllap sealt leian ka abi. Selline olukord siis – kindlasti Taani. Olen neid vabameelseid taanlasi varemgi kohanud ja õnneks oskab enamik end vähemasti inglise keeles väljendada.
Ronisin veest välja, raputasin vee maha ja riietusin kiiruga. Veel jooksu pealt särki selga tõmmates tormasin laeva suunas. Oli näha, et see kõige pikem madrus seob juba köisi lahti. Või otsi – mida iganes need meremehed alati seovad. See võis olla mu ainus ja viimane pääsetee tagasi koju! Viimasel hetkel astusin laevale, kõik loksus vaikselt. Õnneks ulatati mulle käsi ja hiivati mind sisse, kui reeling me taga juba sadamast kaugenes. Olin jooksust hingetu, noogutasin vaid tänutäheks kellelegi. Mu segadust ja hingeldamist vist hoomati, sest järsku ilmus justkui ei kuskilt maailma kõige suurem ja värvilisem kokteil! Rüüpasin ja tundsin kohe nii suurt lõdvestust, et vajusin kott-tooli istuma. Pobisesin vaikselt moka otsast „Thank you“, aga muusikarütmide taustal ei kuulnud mind keegi. Laev lõikas juba hoogsalt mööda siledat vett ning tekil oli tants täies hoos. Otsustasin, et mis seal ikka – parem juba naudin sõitu!
Pööraselt tore reis oli – tantsisime, jõime ära liitrite kaupa vett ja värvilisi kosutavaid jooke, hammustasime snäkke, mis viisid keele alla, ning naersime nagu oleks meid, laevalolijaid, komöödiaseriaali publikuks palgatud. Ühel hetkel sain aru, et laev hakkab tiiruga tagasi sadamasse jõudma. Sadamakailt lugesin silti RUHNU. Alguses ei taibanudki, mis koht see olla võib, kui lõpuks koitis – see on ju paljudest lugudest tuntud Planeet Ruhnu! Nüüdseks on mulle selge, et pean siin veel mingi aja „merehädalisena” veetma, seega kes iganes selle kirja leidis – palun ärge kiirustage mulle appi! Piisab, kui teatate mu kodustele-tuttavatele, et kõik on hästi ja ärgu muretsegu. Või mis – teatage, et siin on suurepärane! Mul on Ruhnu sündroom ja see on ok.
M.E.
Leitud Saaremaalt Tuhkana rannast
Tere, Raul!
Mis sa teed seal Saaremaal? Millal sa Hiiumaale tuled? Mul on terve plaan juba valmis, mis me teha võiksime. Tule, ma näitan sulle Hiiumaa maailma!
Kõigepealt võiks minna Hiiumaa Stonehenge’i juurde. No tegelikult on see ikkagi Põlise leppe kivid või Otimägi. Aga Stonehenge’i moodi, sest on Eesti suurim megaliitehitis, samamoodi nagu Stonehenge on Inglismaa suurim megaliitehitis. Keegi ei tea päris täpselt, miks need kivid siin on, ega isegi seda, mis ajast. Ühed ütlevad, et teisest aastatuhandest. Teised, et siiski umbes 18. sajandist ehk krahv Otto Reinhold Ludwig von Ungergn-Sternbergi aegadest. Et talurahval oli viljaikaldus ja nälg ning nad läksid krahvi salvedest vilja küsima. Krahv andis, aga pärast ütles, et tuleb ehitada püramiid selle märgiks, et mõis on lahke andma, aga midagi ei kingi. Arvatakse ka, et see on kivikalme ning siia alla on keegi päriselt maetud. Mäletan, kuidas lapsena kivide vahel turnisin, kujutades ette, et seal vedelevad kuivanud heinakõrred on püramiidi alla maetud inimese luud. Üks lugu räägib, kuidas meremehed on need kivid siia kokku tassinud, et merel õnne oleks. Teine pajatab, et on kärajaplats, kus lihtsalt kivide otsas seisti ja külaasju arutati. Aga üks lugu on veel. See on mulle lapsepõlvest enim meelde jäänud. Vanapaganale ei meeldinud, et Pühalepa kirikut ehitati. Ta tahtis selle kividega puruks loopida. Hakkas Õunaku mäelt viskama, aga kõik rahnud lendasid kirikust kaarega üle. Visked olid siiski täpsed ja kivid kukkusid ühte kohta kokku. Pühaks paigaks peavad seda kohta ilmselt kõik. Möödunud suvel toimus siin isegi üks pulmatseremoonia. Valge lint on siiamaani tee ääres sildi küljes. Mulle meeldib väga see mõte, et milline lepe see elus siis veel võiks põline olla kui mitte abielu. Suvel lõhnab siin kuivanud heina , kevadel nurmenukkude, sügisel vettinud pinnase järele ja talvel … Sõltub talvest. Kivide otsa on igatahes tore ronida ja kui sa pole nõrganärviline, võta lapsed kaasa – neile kindlasti meeldib.
Sa tead ilmselt isegi, et Hiiumaal on oma Eiffel. Aga on ka Sahara ja Veneetsia, Provence ja sibulkuplid. Isegi Suur kanjon on, ja kui hästi otsida, leiaks kindlasti ka Pisa torni, aga ma viiks sind järgmisena hoopis Alpidesse. Lääne-Eesti kõrgeimad tipud asuvad Kõpus, Korbi mägedes. Kui sa seeni armastad, siis siin on. Ükskord käisime Muku matkaklubiga siin seenematkal. Hiiumaa kuulsaim seeneteadja Margit Soone ütles, et seeni oli vähe, aga leidsime ikkagi üle kolmekümne liigi! Kui ma ei eksi, siis seitseteist neist olid söödavad. Puude otsas kasvas kasekäsn ka. Olin seda muidu ainult poes hirmkallites pakendites näinud, aga siin kasvas täitsa niisama puu otsas. Aga Alpides on mõnus siis ka, kui seeni ei otsi. Lihtsalt ringi peab luusima. Algul peab minema otse mäest üles, siis alla tulema, siis jälle püstloodis üles ronima. Siis sinka-vonka puude vahelt läbi ja siis on ühes kohas väike lagedam plats. Sealt paistab Kõpu tuletorni tipp. Seal võib teha väikse võileivapausi. Siis peab jälle alla tulema ja siis jälle natukene mööda teed jalutama ja ühel hetkel paremale keerama. Otse sõnajalgade vahele, mis ulatuvad vööni. See koht on natuke nagu Amazonas. Sealt peab läbi kõndima, nagu oleks ise üks seenemikk, kellel jalad all. Lihtsalt otse edasi, samblaste ja tormi käes murdunud puude alt läbi, kuni jõuad jälle lagendikule, kus laiuvad hallikad, roheliste ja lillade laikudega sambla- ja kanarbikuväljad. Siis on tuur läbi. Muidugi sa ei tea, millist sinka-vonkat ma mõtlen, aga küll sa leiad oma sinka-vonka, kui tuled. Ja kui koos läheme, küll siis leiame veel hoopis kolmanda sinka-vonka.
Sa mõtled kindlasti, kas ma sind mere äärde ei viigi. Viin ikka. Võime näiteks pärast Alpisid Hiiumaa Atlandi äärde Ristnasse minna. Või Hiiumaa Kullarannikule Prähnus. Või sõita hoopis Hiiumaa Balile Tõrvaninal. Seal pole küll päikeseloojangut, kuid on -tõus. Võime ööbida Tõrvanina telkimisplatsil ja lasta end hommikupäikesel äratada ning hommikul kohe esimese asjana merre minna. Mulle ka ei meeldi telgis magada, aga ärgata selle peale, et teed silmad lahti ja päike sillerdab vee peal ja meri kutsub: „Tule ujuma!“ – see küll meeldib. See rand on väga eriline, sest siin on sakkad. Igaks juhuks ütlen, et sakkad on need kännujuurikad, mis puudel maa sees on. Mets jõuab siin peaaegu täitsa mere äärde välja ja ühel hetkel kallas murdub. Igal talvel tõmbab meri siin mõne puu endaga kaldalt kaasa, aga sakkad jäävad liivale püsti. Kui sa tuled lastega, siis arvesta, et neile meeldib väga sakaste sees mängida. Need on hästi sopilised ja neisse saab luua tõelise salamängumaailma. Aga sa pead siis lubama neil turnida ja mustaks saada.
Sellised plaanid. Mis arvad?
Mina arvan, et hakka juba tulema!
Tervitades
Piret
Leitud Hiiumaa rannikult Sõrust
Piret!
Ma seisan Saaremaal Pammanas ja vaatan Hiiumaa poole. Mõtlen, kui äge oleks, kui kahe saare vahel oleks sild. Siit saaks alati Hiiumaale ja sealt alati Saaremaale. Aga ei saa. Vähemalt veel mitte.
Millal Sa üldse viimati Saaremaal käisid? Mulle ei tulegi meelde, et oleksin Sind siin kohanud. Mõtlesin, et pean ikka kuidagi proovima Sulle seletada, kui kena meil siin on. Ääremärkusena lisan, et ma muide tean küll seda, kuidas hiidlased saarlasi omavahel „kenadeks“ hüüavad!
Ma mõtlen, et kui Sa tuleks siia, siis kuhu ma Sind viiks? Muidugi võiks teha traditsioonilise piimaringi ja käia läbi Saaremaa turismi püha kolmainsuse: Kaali kraatri, Panga panga ja Angla tuulikud. Aga ei. Huvitavad kohad kõik, aga liiga tavalised.
Teeme parem ühe ümberilmareisi. Pane palun silmad kinni.
Mõtle näiteks Hollandi peale. Tuulikuid näed? Üsna sadama lähedal, kuhu Hiiumaa laev Sind toob, on tuulikuid päris mitu. Angla tuulikud. Neli neist on küll Saaremaale omased pukktuulikud, kuid üks on päris ehtne Hollandi tuulik. Tuulik on, muide, üks Saaremaa sümbolitest. Veel sada aastat tagasi oli pea igal majapidamisel oma tuulik. Saaremaad väisanud rännumehed on kirjutanud, kuidas kesk lagedat maad võis vahel avaneda pilt, kus paarkümmend tuulikut korraga näha. Ajahammas on neid halastamatult närinud ja nüüd ongi nad pigem mälestustes ja siinsamas Anglas.
Tuletornidest pole saarlasel mõtet hiidlase nina alla väga targutama tulla, aga sellist nagu meil, teil ei ole. Sellist viltust nagu Kiipsaarel. Kui viltust? Umbes nagu Pisa torn. Kuigi torni asend tegelikult sõltub väga palju merest, sest ühel hetkel võib see sambana veest välja kasvav torn olla täiesti sirge. Kiipsaare asub Harilaiu tipus ja sinna tuleb mööda ilusat matkarada veidi jalutada. Kõrvus lainete mühin ja ümberringi rohekassinine meri, nagu kõnniks kuskil vahemere ääres. Ainult veidi ilusam. Ma tean küll, kuidas Sa jõudsid juba mõelda, et „oh neid kenasid küll, ehitavad torni keset merd“. Tundub küll uskumatuna, aga veel mõnikümmend aastat tagasi seisis torn keset maad. Loodus on lihtsalt oma töö teinud.
Ja kui me nüüd tagasi matkame, siis proovi Haagi lõukas libistada jalaga mööda kuuma liiva. Kuuled kuidas liiv laulab? Sellist liiva võid sa leida näiteks Nida poolsaarelt Leedus, Dueodde rannalt Bornholmil või… Hiiumaal Luidjal.
Lauludega on Saaremaal üks naljakas lugu. Enamik soomlasi näiteks arvab, et Saaremaa kõige kuulsam laul „Saaremaa valss“ on nende, Soome oma laul. Sest Eesti kuulus ooperilaulja Georg Ots laulis seda 70 aastat tagasi nii puhtalt soome keeles, et keegi vahet ei teinud. Raudse eesriide taga olnud Saaremaa-nimeline saar aga elas soomlaste meeltes kui mingi tõotatud maa. Eesti vabanedes tulid nad kõik turistidena Saaremaad avastama ja 90ndate perioodi soome turiste nimetati lausa „Saaremaa valsi põlvkonnaks“.
See ka muidugi oluline, et laulu sõnade autor, Debora Vaarandi oli juurtelt… hiidlane. Aga ta veetis lapsepõlve Saaremaal!
Pane kõrva taha, et kui Sa selle laulu selgeks saad ja kõva häälega kaasa laulad, võtavad saarlased Sind kohe omaks. Pealegi on Sul ju nii saarlase nimi, kui üldse olla saab. Kena!
Ja need päikeseloojangud. Võta ükskõik milline turismikataloog ükskõik kust maailmaotsast ja Harilaiu päikeseloojang ei jää mitte ühelegi neist alla.
Saaremaal on, muide, maailma lõpp ka. Ehk siis paik, kust edasi minnes ei ole enam mitte midagi. Ainult Läti. See maagiline koht on Sõrve säär. Mustava viiruna paistab kaugusest Kuramaa rand. See pole kaugel, mõnikümmend kilomeetrit. Suure Tõllu jaoks kiviga visata. Säärel on Eesti enimkülastatav tuletorn, mille tuli on Läänemere võimsaim.
Sõrves ei maksa imestada, kui kuningat kohtad. Ilma naljata. Pool Sõrve säärt on Torgu kuningriik, millel oma lipp, vapp, raha, hümn ja muidugi kuningas. Tema majesteet Kristian I. Ei erine ta justkui millegi poolest Rootsi või Taani monarhidest.
Olgu peale, see saarlaste nali võib segadust tekitada küll, kuid tõsi on see, et 30 aastat tagasi ajasid kohalikud tõsist poliitikat mängulise kuningriigi abil, et Eesti riigile oma muredest märku anda. Kuningriik elab aga oma moel edasi ja tore on ju mõelda, et see on Euroopa läänepoolseim monarhia.
Saaremaa on eriline koht ka selle poolest, et meil ei ole mägesid, aga samas on meil samasugused kurvilised mäest üles viivad serpentiinid, nagu näiteks Kreekas näha saad. Meie serpentiinid on lauskmaal. Saaremaa läänerannikul Lõmala ja Kaugatoma vahel on alles hoitud 11-kilomeetrine rannamaantee lõik, kus koguni 68 kurvi. Seal saab ka jalutada või rattaga sõita, kuid autoga on ikkagi kõige parem. Kui mõnusa rütmi kätte saad, siis kiiguks nagu hällis. Ikka ühest kurvist välja ja teisest sisse. Pole imestada, et meil maailmameistrist rallisõitja on, kui tema koduõues on Eesti legendaarseim autoralli kiiruskatse.
Ja igasugu muid kohti on meil veel. Aga praegu sai aeg otsa.
Tee nüüd silmad lahti ja tule Sõru randa. Lehvitame!
Raul