Kui suuremalt jaolt vaadatakse eesti naise traditsioonilisele rõivailule otsa ennekõike seeliku mustri järgi, siis saba alla ei piiluta just sageli. Seal avaneb aga täiesti omaette maailm, mis Saare- ja Muhumaa naistelnäitsikutel täitsa unikaalset tegu ja nägu.
Naiste jalad vajasid pikast seelikust hoolimata kaitset – olgu siis külma, villase seeliku hõõrumise või võõra pilgu eest. Nende välkuv sukakiri ühtaegu kaitses kandjat kui rõhutas ka tema ilu. Ainult suviste palavate toimetuste juures, kui niigi oldi paljajalu ja pika särgi väel, jäeti jalad katmata. Varem levinud säärekatteks olid säärised ehk sukavarred ja poolsukad ehk kapetad, mis kokku kasvades kujunesid meile tuttavlikeks rahvarõivasukkadeks, tänapäeva mõistes villasteks põlvikuteks, ning hakkasid oma mustri- ja värvi- kombinatsiooniga kandma paikkondlikke märke.
Muhu – oskuste pillerkaar
Kõikse rikkalikumaks võib Eestis pidada Muhu naiste sääreilu. Seal ei hoitud tagasi värvi, mustrikudumise, heegeldamise ega ka tikandite pealt, vaid paljudes versioonides on kõik mainitu harmoonilise sümbioosina käiku lastud. Kui 19. sajandi viimase veerandi alul võis muhulasi pidada suhteliselt tagasihoidlikeks – tonaalsuselt jäädi pigem musta, kuhtunud punase ning valge manu, motiividest valdasid aga geomeetrilised ornamendid, siis sajandivahetusel leiab aset tõeline ümbersünd. Ahtate põllumajanduslike võimalustega saar ei suutnud kõiki kohalikke elanikke vääriliselt ära toita ja nii käidi tüdrukuks või sulaseks mandri taludesse. Ennekõike mindi jõukasse Lihulasse, kus oli aset leidmas traditsioonilise rõivapärandi õitsengu teine laine. Sealt kodustele kingituseks, aga ka töötasuna või mälupildis kaasa toodud uhked lillkirjalised tekid panid aluse väikesaare naiste tõelisele inspiratsioonipuhangule. Lilled hakkasid esialgu ilmuma seeliku allserva kangaribale (siilikuai) ja väikese argitanu servadele, ent liikusid sealt peagi sukasäärtele. Eriti kuulsad ongi Muhu roositud sukad, mille puhul tikiti lopsakad lillesülemid ja õied otse kirkavärvilisele põhjale. Lopsakate bukettidega kaetud sukkade kõrval on ehk tuntumadki sissekootud mustriga ehk kirjatud Muhu sukad, mis hakkasid ilmuma juba 19. sajandi lõpus. Saarte naised olid üldiselt kõvad kudujad, sest see oli materjali- ja ajasäästlikum viis rõivaste valmistamiseks. Kooti kõndimise pealt: loomi karja ajades, külateel, kirikusse minnes. Mõni vägevam nänn on praalinud, et kudus lausa kündmisega kahasse. Kui käed tegevuseta kõrval olid, siis öeldi ikka aasivalt, et seisab nagu poiss. Sestap näemegi vanadel piltidel saarte naisi pidevalt vardaid kudumas.
Mustrite mitmekülgsest plejaadist hoolimata seob antud piirkonna ühte omalaadne värviesteetika. Kõige erilisema toonina kohtame Muhu sukkadel teravat, peaaegu neoonsetroosat, mida saarerahvas ise kutsub kiperoo – saks. Sellele sekundeerib jõuline oranž ehk koldne-punane, nagu nad ise ütlevad, ent armas – tatud toonide hulka kuuluvad veel kirsipunane ja erksam leheroheline. Mustri kontrastsemaks kirjutamiseks lisatakse tavaliselt veel näpuotsaga musta ja valget, vahel grammike kollastki.
Pikka iga!
Kui Saaremaal kadusid rahvarõivad aktiivsest kasutusest enne esimest maailmasõda (v.a Sõrve kant), siis Muhus oli veel 1934. aastalgi kolmveerand Rinsi kirikulistest rah – variides. Linnamood andis muidugi tooni ja nii võis teinekord villaste sukkade ase – mele sattuda ka poest hangitud siidisukk või kombineeriti komplekti mõni moodsa lõikega pluus, ent üld – mulje oli sellele vaata – mata traditsiooniline. Vanemaid naisi võis aga 1960ndatelgi näha päevatoimetusi kollastes triibuseeli – kutes ajamas, selle all kirevate sukkade ase – mel aga uhutud puu – villasest dressipüksid.
Saartelt pärit omanäo – line ilumeel ei ole jäänud märkamatuks hiljemgi. Erilise hoo antud kandi kultuuripärandi paljundamisele andis rahvakunstimeistrite koondis UKU loomine 1966. aastal, mida mäletame enamasti just läbi Muhumaa õieliste tikandite. Sestap nägi nõukogudeaegses Eestis laulu- ja tantsupeol rohkem “saarlasi” ja “muhulasi” kui saartel inimesi, sest ka mandrirahvas kandis meelsasti just saarte rahvarõivakomplekte, sääred punaselt või kiperoosakirjult välkumas
Muhu sukki saab näha Muhu muuseumis www.muhumuuseum.ee
Kasutatud kirjandus:
Melanie Kaarma, Aino Voolmaa, “Eesti Rahvarõivad”. Kirjastus “Eesti Raamat”, 1981. Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste, “Meite Muhu mustrid”. Saara Kirjastus, 2010. Maret Soorsk, “Saare maakonna rahvarõivad”. Väljaandja: Saaremaa Rahvakultuuriselts koostöös Saaremaa Muuseumiga, 2008.