Praeguse Euroopa lõunapoolsete rahvaste jaoks oli ristiusueelne Põhjala üks sünge ja kahtlane paik, täis kõikvõimalikke üleloomulikke elukaid ning vastikuid ilmastikunähtusi. See oli maailma äär, koll, mis kõneles tule, raua ja vere keeles. Ja selle maagilise rajamaa üks osa oli ka Saaremaa. Mida viikingid Saaremaal tegid?
Sõjakas viikingiajastu Meie tsivilisatsiooni aastatuhandetega mõõdetud annaalides moodustab viikingiajastu napilt kahe ja poole sajandi pikkuse, samas ülimalt sõjaka perioodi. Toonaste skandinaavlaste vallutusretkede agressiivne iseloom, jõu ning edukusega seotud kuvand on osutunud sedavõrd elujõuliseks, et köidab üha rohkemaid inimesi ka nüüd, 21. sajandi alguses, teaduse, üleilmastumise ja tehnoloogia ajastul.
Viikingiaja alguseks loetakse praegu Lindisfarne’i kloostri rüüstamist Inglismaal aastal 793.
Saaremaalt Salme alevikust 2008. ja 2010. aastal päevavalgele tulnud kaks unikaalset laevmatust võivad seda määratlust tulevikus aga muuta, sest nendesse sängitatud kümnete meresõdalaste viimne puhkepaik on dateeritud poole sajandi jagu varasemaks, 730.–750. aastasse. Veel enam, suurema Salme laeva näol on tegu seni vanima teadaoleva purjelaevaga Läänemere piirkonnas. Just purje kasutuselevõtt oli üks olulisi eeldusi pikemateks ülemererüüsteretkedeks. Äkki tuleks viikingiajastu häll tõsta Inglismaalt hoopiski Saaremaale? Tõsi, me ei tea, ja ilmselt ei saagi kunagi päris täpselt teada, mis Salmel 1300 aasta eest juhtus. Kas oli tegu mõne Mälari noore viikingikuninga või -kuningapoja rüüsteretkega, millele saarlased vapralt vastu astusid? Või läks muistsel diplomaatilisel missioonil miskit viltu ning lahvatas taplus, milles kaotas elu kümneid võõramaa sõdalasi eesotsas noore pealiku ja tema ihukaitsjaga?
Vägev oli see sündmus igal juhul, kuid veel vägevamad olid sellele järgnenud matused. Langenute väärikaks teispoolsusse saatmiseks on igatahes olnud piisavalt aega. Kümned tapetud – vägivaldne surm vaatab vastu nende säilmetest – ei ole viimsesse rahupaika sängitatud juhuslikult. Matuses paistab oma loogika, rääkimata rikkalikest hauapanustest, mis kõnelevad surnute kõrgest sotsiaalsest staatusest. Salme leiumaterjali on uuritud ja tõlgendatud ning selle põhjal kunagist sündmust kildhaaval kokku pandud juba üle kümne aasta. Aga saarlaste tänapäevases vaates polegi kõige tähtsam, mis Salmel täpselt juhtus. Oluline on see, kas me tahame ja mõistame laiemalt kogu viikingiteemat väärtustada.
Nimetus „viiking“ pärineb tõenäoliselt vanapõhjakeelsest sõnast vík, mis tähistab lahte. Sel juhul oleks viiking siis „laheline“ ehk meresõitja.
Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanaingliskeelsest sõnast wíc, mis tähendas kaubaasulat. Tegelikult oligi ju nii, et kui sõjakas ja agressiivne viikingiaeg kõrvale jätta, siis tegelesid Põhjamaade elanikud pigem maaharimise, käsitöö ja kaubandusega. Meresõitjad-sõdalased moodustasid neist suhteliselt väikese osa. Miks sõdalaskultuur, hilisem viikinglus, üldse tekkis, pole lõpuni selge. Eri käsitlustes juhitakse tähelepanu 6. sajandi kliimakataklüsmidele, millega kaasnenud ikaldused mõjusid paljudes piirkondades, ka Põhjamaades ja Eesti aladel, rahvastikule hävitavalt. Eluspüsimiseks ei jäänud siis palju muid võimalusi, kui jõuga võtta toit neilt, kel seda juhtus olema. Nii kasvas ühiskonnas sõdalaste tähtsus ja erilise staatuse saavutamiseks tuli käia rüüsteretkel saaki ning lahingukuulsust hankimas. Peamised viikingiajast jutustavad kirjalikud allikad on Islandi, Taani ja Norra saagad. Saaremaa, skandinaaviapäraselt Eysysla, figureerib neis korduvalt nii tegevuspaigana kui ka osana maailmast, kus muistsed meresõdalased kunagi oma kangelaslikke heitlusi pidasid.
Just Salme laevaleidudest inspireerituna lükkasid viikingientusiastid Salme rannapargis 2016. aastal käima Eesti esimese ja ainsa viikingituru. Asva muinaslinnuse lähistele viimastel aastatel kerkinud viikingite teemapark edeneb samuti kiires tempos ja ideid selle vedajatel jätkub. Saaremaa muuseumil on käsil ülipõnev näituseprojekt, mis toob 2021. aastal täies hiilguses avalikkuse ette kogu Salme laevaleidude intrigeeriva loo. Näitus avatakse rahvusvahelise konverentsiga, kus leiukoha uurijad ja valdkonna parimad spetsialistid laevmatuste uurimise eri tahud põhjalikult lahti seletavad. Kui siia juurde lisada veel üha uued viikingiajaga seotud muinasleiud, mida järjepanu on hakanud ka Saaremaalt päevavalgele tulema, pole öelda muud, kui et muistset tuult, sõbrad, on Saaremaal küllaga. Astuge aga pardale, pingutame purje ja siis saate tunda, kuidas paat laineid lõikab!
Mehis Tulki täismahus viikingiteemalise artikli "Meri, tuli, raud ja veri" leiad reisiajakirja Mo Saaremaa 2020 numbrist lehekülgedelt 18-23.
