Viikingiaja alguseks loetakse tinglikult 793. aasta 8. juunit, mil Anglo-Saxon kroonika järgi põhjast tulnud sõjamehed ründasid Põhja-Inglismaal rahumeelset Lindisfarne’i kloostrit. Sündmus kuulutas uue ajajärgu algust, kus peamiselt Norra, Rootsi ja Taani sõdalased külvasid hirmu Lääne – Euroopast kuni Idamaades Bagdadini.
Kuid viikingid olid enamat kui lihtsad rüüstajad, nad olid kavalad kaupmehed, kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad. Nimi viiking tuleb vanaskandinaavia sõnast: “víkingr” – mis tähendab mereretkel käijat.
Viikingiaegne Saaremaa
Uurijad on Eesti ala on jaotunud kaheks teineteisest selgelt eristuvaks kultuurialaks: Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende kahe piirkonna vahele jääb suur metsade ja rabadega kaetud alade vöönd, kus põllumajanduslikku püsiasustuse jälgi ei ole leitud. Viikingiaegset Saaremaad nimetati Skandinaavia saagades ”Eysyslaks”, mis hõlmas nii Saaremaad kui ka Hiiumaad, kuigi viimases on muinasaegseid leide leitud vähem. Saaremaa asus Idatee lähtepunktis ning kontroll kaubatee üle võimaldas tagada tugeva majanduse, millest annavad aimu rohked muinasaegsed leiud. Saaremaa tähtsam ekspordi artikkel oli raud, mida toodeti kohalikust soomaagist mille jälgi leiab Tuiult veel tänagi.
Saaremaa kõrgajaks peetakse 12. sajandit, millal Skandinaavia viikingiretked olid lõppenud ja nüüd mängisid saarlased olulisemat rolli Läänemere sõjanduses. Kuulsamaks sündmuseks kujunes Rootsi suurlinna Sigtuna hävitamine, kus hinnatakse, et saarlased mängisid olulist rolli. Ühtlasi arvatakse, et Tartu linna tagasivallutamine Vana – Vene vürsti vägede käest ning hilisem Pihkva lahing toimus saarlaste eestvõttel.
Viikingite saar
Viikingiaja alguseks loetakse praegu Lindisfarne’i kloostri rüüstamist Inglismaal aastal 793. Saaremaalt Salme alevikust leiti 2008. ja 2010. aastal ehitusööde käigus kahe muinaslaeva vrakid. Peagi selgus, et tegemist on viikingilaevadega. Need on hilisema uurimise käigus ümber kirjutanud kogu Euroopa viikingiajaloo. Leiud aastatest 730-750 tõstavad viikingiajaloo hälli Saaremaale, poole sajandi jagu varasemaks senistest vanimatest viikingiajastu dateeringutest. Suurema Salme laeva näol on tegu seni vanima teadaoleva purjelaevaga Läänemere piirkonnas. Just purje kasutuselevõtt oli üks olulisi eeldusi pikemateks ülemererüüsteretkedeks.
Salme lahing
Eelviikingiajal nägi Salme ümbrus välja teistsugune kui tänapäeval, kuna vahepeal on maa kerkinud ja meri taandunud. Tollel ajal oli Sõrve poolsaar saar, mida Saaremaast eraldas väin praeguse Salme jõe kohal. Salme koolimaja tagune madal rohumaa oli aga vaikne lahesopp. Sõit läbi Läänemerd ja Liivi lahte ühendava Salme väina hoidis palju aega kokku, kuid võis olla ka omajagu ohtlik, kuna väina kitsamas osas oli laevu hea külgedelt rünnata.
Kuigi Salme lahingupaiga täpne asukoht ja vaenuvägede suurus ei ole teada, on lahingu käigu kohta võimalik teha mõningaid oletusi hauapanuste põhjal. Me teame, et Salmesse jõudnud Rootsi viikingite laevastikku kuulusid mitut tüüpi ja eri pikkusega laeva. Kaks laeva jäid matmispaika maha ning vähemalt üks alus pidi olema lisaks, millega ellujäänud lahkusid.
Ootamatu ja kiire rünnak
Salme laevades olnud hauapanuste järgi oli sõjameeste kõige tähtsamateks relvadeks mõõk ja vibud. Odasid oli Salme laevades vähe ja sõjakirved puudusid sootuks. Kaitserelvastuses oli väga oluline kilp. Kuigi viikingeid kujutatakse enamasti kiivritega ja Rootsi laevmatustest on ka üksikuid uhkelt kaunistatud metallkiivreid leitud, siis Salme laevades ühtegi kiivrit ei olnud.
Salme lahing algas vibuküttide rünnakuga. Noolte rahe tabas nii laevu kui mehi ja olid esimesed hukkunud. Järgnes verine lähivõitlus, kus mõõkadega torgati ja raiuti. Tekitatud vigastuste, murtud luude, küljest raiutud jäsemete ja lõhestatud koljude järgi otsustades olid ründajad väga jõulised ja mõõgakäsitlemises osavad võitlejad. Kui viikingitele iseloomulikuks sõjaliseks taktikaks oli ootamatu ja kiire rünnak, siis seekord tabati neid endid üllatuslikult. Mõni viikingitest sai mõõgahoope kaitsmata selja tagant, mõnda ründasid korraga mitu vastast. Luustike põhjal tuletatud mõõgavõitluse võimalik käik näitab, et esmalt püüti vastast muuta võitlusvõimetuks teda kätte või õlga lüües. Maha langenud haavatud sõdalane tapeti mõõgalöögiga pähe.
Kes lahingu võitis?
Kui palju oli lahingus teisel poolel hukkunuid ja kes lahingu võitis, ei ole esialgu teada. Igal juhul on ellujäänutel olnud võimalust ja aega korraldada oma hukkunud kaaslastele kombekohased matused. Enamik Salme laevadest leitud relvi oli enne surnutele kaasapanemist tules kuumutatud ja muul moel tahtlikult kahjustatud, et vältida nende kasutusse võtmist vaenlase poolt. Mõõgaterad sälgutati, painutati kõveraks või murti katki ning kilbikuplad mõlgiti.
Surnud sõdalased ja hauapanused asetati kaldale lohistatud laevadesse, mis seejärel täideti rannaliiva- ja kruusaga. Võimalik, et Salme teises laevas kaeti pinnasega esialgu ainult surnud. Ülejäänud osa laevast jäeti täiteta, mistõttu loodusjõud said seda rohkem kahjustada kuni tormilained laeva täielikult mereliiva alla matsid.
Salmel on täna võimalik näha laevade leiukohti, kuhu on installeeritud betoonskulptuur ja infostend. Salme jõe ääres on 2011. aastast kolm puidust valmistatud muinassõdalase kuju, kelle pilk on suunatud üle jõe, muinaslaeva leiukoha poole, kuhu teised 41 sõdalast on maetud.
Näitus „Viikingid enne viikingeid“
Salme matuselaevad on seni ainukesed omataolised Eestis ja nimetatakse viimaste kümnendite olulisemateks leidudeks viikingite uurimises. Kogu maailmas teeb leiu ainulaadseks neisse maetute suur hulk (kokku 41 langenud sõdalast) ja matuseinventari rikkalikkus. Nende laevade ainulaadsus ei ole oluline ainult Eesti kontekstis, vaid on suurt tähelepanu pälvinud nii Euroopas kui ka laiemalt maailmas. Võib öelda, et see leid on suisa ümber kirjutanud viikingiaegset ajalugu ja toonud päevavalgele uut infot viikingite sõjaretkedest.
Peale kümmekond aastat kestnud uuringute jõudsid Salme laevade leiud 2021 aastal tagasi Saaremaale ja Saaremaa muuseumi käsutusse. Neist loodi erakordne näitus „Viikingid enne viikingeid, mis oli Kuressaare lossis avatud 2022 aasta sügiseni ja 2023 aastal sai viikingileidudega tutvuda Tallinna Lennusadamas. Põnev näitus seilab 2025 aastal üle Läänemere Rootsi kuningriiki. Äramainimist väärib siinkohal asjaolu, et märgiline näitus pälvis aastal 2021 Eesti parima ajutise näituse tiitli.
Avastusterohke viikingiaeg
Aastakümneid Skandinaaviaga seostatud viikingikultuur oli tegelikult palju laiemalt levinud ja kujundas samamoodi ka Läänemere idaranniku rahvaste igapäevaelu. Saaremaa on geopoliitiliselt olnud Skandinaaviast tulnud rännete oluline peatuspaik ja seega väärib viikingiretkede kaardile kandmist. Viimase aastakümne avastuste valguses tuleb arvata, et Eesti rannarahvas, ennekõike aga saarlased, mängisid siinkandis palju suuremat rolli, kui Põhjala saagad ning muud muistsed allikad jutustavad. Uuemad muinasleiud näitavad, et Saaremaa kartmatud meresõitjad kasvatasid vägevust ühes areneva sõdalaskultuuriga, millest kasvas välja retkede- ja avastusterohke viikingiaeg.
