Eelviikingiajal nägi Salme ümbrus välja teistsugune kui tänapäeval, kuna vahepeal on maa kerkinud ja meri taandunud. Tollel ajal oli Sõrve poolsaar saar, mida Saaremaast eraldas väin praeguse Salme jõe kohal. Salme koolimaja tagune madal rohumaa oli aga vaikne lahesopp. Sõit läbi Läänemerd ja Liivi lahte ühendava Salme väina hoidis palju aega kokku, kuid võis olla ka omajagu ohtlik, kuna väina kitsamas osas oli laevu hea külgedelt rünnata.
Lahingu käik ja relvad
Kuigi Salme lahingupaiga täpne asukoht ja vaenuvägede suurus ei ole teada, on lahingu käigu kohta võimalik teha mõningaid oletusi hauapanuste põhjal. Me teame, et Salmesse jõudnud Rootsi viikingite laevastikku kuulusid mitut tüüpi ja eri pikkusega laeva. Kaks laeva jäid matmispaika maha ning vähemalt üks alus pidi olema lisaks, millega ellujäänud lahkusid. Viikingite laevastikud olid erineva suurusega. Viikingiaja lõpus, 11. sajandil oli ka väga suuri laevastikke, mis ühendasid mitme pealiku jõu ja võisid koosneda rohkem kui sajast laevast. Salmele jõudnud laevastik kindlasti nii suur ei olnud, kuna eelviikingiajal tehti pigem väiksemat sorti ühe pealiku juhitavaid röövretki, mis võisidki koosneda vaid mõnest laevast kokku sajakonna sõdalasega.
Salme laevades olnud hauapanuste järgi oli sõjameeste kõige tähtsamateks relvadeks mõõk ja vibud. Odasid oli Salme laevades vähe ja sõjakirved puudusid sootuks. Kaitserelvastuses oli väga oluline kilp. Kuigi viikingeid kujutatakse enamasti kiivritega ja Rootsi laevmatustest on ka üksikuid uhkelt kaunistatud metallkiivreid leitud, siis Salme laevades ühtegi kiivrit ei olnud.
Salme lahing algas vibuküttide rünnakuga. Noolte rahe tabas nii laevu kui mehi ja olid esimesed hukkunud. Järgnes verine lähivõitlus, kus mõõkadega torgati ja raiuti. Tekitatud vigastuste, murtud luude, küljest raiutud jäsemete ja lõhestatud koljude järgi otsustades olid ründajad väga jõulised ja mõõgakäsitlemises osavad võitlejad. Kui viikingitele iseloomulikuks sõjaliseks taktikaks oli ootamatu ja kiire rünnak, siis seekord tabati neid endid üllatuslikult. Mõni viikingitest sai mõõgahoope kaitsmata selja tagant, mõnda ründasid korraga mitu vastast. Luustike põhjal tuletatud mõõgavõitluse võimalik käik näitab, et esmalt püüti vastast muuta võitlusvõimetuks teda kätte või õlga lüües. Maha langenud haavatud sõdalane tapeti mõõgalöögiga pähe.
Pärast lahingut
Kui palju oli lahingus teisel poolel hukkunuid ja kes lahingu võitis, ei ole esialgu teada. Igal juhul on ellujäänutel olnud võimalust ja aega korraldada oma hukkunud kaaslastele kombekohased matused. Enamik Salme laevadest leitud relvi oli enne surnutele kaasapanemist tules kuumutatud ja muul moel tahtlikult kahjustatud, et vältida nende kasutusse võtmist vaenlase poolt. Mõõgaterad sälgutati, painutati kõveraks või murti katki ning kilbikuplad mõlgiti.
Surnud sõdalased ja hauapanused asetati kaldale lohistatud laevadesse, mis seejärel täideti rannaliiva- ja kruusaga. Võimalik, et Salme teises laevas kaeti pinnasega esialgu ainult surnud. Ülejäänud osa laevast jäeti täiteta, mistõttu loodusjõud said seda rohkem kahjustada kuni tormilained laeva täielikult mereliiva alla matsid.
Teksti autor Marge Konsa
