Viikingiaja alguseks loetakse tinglikult 793. aasta 8. juunit, mil Anglo-Saxon kroonika järgi põhjast tulnud sõjamehed ründasid Põhja-Inglismaal rahumeelset Lindisfarne'i kloostrit. Sündmus kuulutas uue ajajärgu algust, kus peamiselt Norra, Rootsi ja Taani sõdalased külvasid hirmu Lääne – Euroopast kuni Idamaades Bagdadini. Kuid viikingid olid enamat kui lihtsad rüüstajad, nad olid kavalad kaupmehed, kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad. Nimi viiking tuleb vanaskandinaavia sõnast: “víkingr” – mis tähendab mereretkel käijat.
Viikingite ründeretked toimusid piki Euroopa suuri jõgesid – Rein, Seine, Loire – kuni Pariisini välja. Pariisi rüüstati 845. aasta lihavõtete ajal; kutsumata külalistest vabanemiseks pidi Prantsusmaa kuningas maksma viikingitele 3150 kg hõbedat. Lisaks võttis viikingite pealik suveniiriks kaasa tükikese linnaväravast. Aja möödudes hakkasid viikingid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid, nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama Normandiasse, Iirimaale ja Põhja-Inglismaale, sulasid kohaliku rahva sekka ning võtsid omaks kohaliku keele ning kombed.
Idaviikingid, keda varjaagideks kutsutakse, purjetasid üle Läänemere ning piki Venemaa suuri jõgesid alla lõuna poole. Seda teed kutsuti Idateeks ehk “Austrvegr”. Paljude taoliste reiside sihtpunktiks olid tolleaegse maailma rikkamad linnad, Bütsantsi keisririigi pealinn Konstantinoopol (praegune Istanbul) ning Araabia kalifaadi pealinn Bagdad. Bütsantsi keisrriigis tõestasid viikingid enda osavust nii hästi, et keisri personaalne ihukaitsemeeskond koosnes viikingitest. Bütsantsi heast arvepidamis oskusest tulenevalt teame, et ihukaitsjate nimede seas oli ka mitmeid soome-ugri ja balti isikunimesid.
Tänu pärimusele ja Vene leetopisside andmetele teame, et Rootsist pärit idaviikingid asutasid 862. aastal Vana-Vene riigi, kus tähtsamaks asulaks kujunes Kiiev. Viikingitest ülemkihi olemasolust Kiievi ümbruses annavad tunnistust ka rohked skandinaaviapäraste matustega kalmed.
Viikingid ja Saaremaa
Uurijad on Eesti ala on jaotunud kaheks teineteisest selgelt eristuvaks kultuurialaks: Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Ranniku-Eesti hõlmas Lääne-Eesti saarestikku, Lääne-Eesti mandriosa kuni Pärnu jõeni lõunas ja Põhja-Eestit. Sise-Eesti hõlmas ajaloolist Tartumaad, Viljandimaad ja Võrumaad ehk Lõuna- ja Kagu-Eestit. Nende kahe piirkonna vahele jääb suur metsade ja rabadega kaetud alade vöönd, kus põllumajanduslikku püsiasustuse jälgi ei ole leitud.
Viikingiaegset Saaremaad nimetati skandinaavia saagades ”Eysyslaks”, mis hõlmas nii Saaremaad kui ka Hiiumaad, kuigi viimases on muinasaegseid leide leitud vähem. Saaremaa asus Idatee lähtepunktis ning kontroll kaubatee üle võimalda tagada tugeva majanduse, millest annavad aimu rohked muinasaegsed leiud. Saaremaa tähtsam ekspordi artikkel oli raud, mida toodeti kohalikust soomaagist mille jälgi leiab Tuiult veel tänagi.
Ka Taani kuningriigi huvi Saaremaa alade vastu tulenes just tugeva merekultuuri ja teadmiste vajadusest.
Saaremaa asustuse ja linnuste asukohad on seotud põllumaade paiknemisega ning lähedal oleva sadamakohaga. Selle aja linnustest on kindlalt teada Pöide linnus ja taas kasutusele võetud Asva linnamägi, mis olid arvatavasti kohaliku eliidi kontrolli all ja nende tegevust reguleerisid tavad ja seadused ning olid peatusmispaigad kaugelt tulnud külalistele.
Saaremaa kõrgajaks peetakse 12. sajandit, millal Skandinaavia viikingiretked olid lõppenud ja nüüd mängisid saarlased olulisemat rolli Läänemere sõjanduses. Kuulsamaks sündmuseks kujunes Rootsi suurlinna Sigtuna hävitamine, kus hinnatakse, et saarlased mängisid olulist rolli. Ühtlasi arvatakse, et Tartu linna tagasivallutamine Vana – Vene vürsti vägede käest ning hilisem Pihkva lahing toimus saarlaste eestvõttel.
Tekst: Hardi Lipand
Fotod: Salme Viikingiturg, Hardi Lipand
