Puhkamise kohta öeldakse ka „aega maha võtma“. Minutid ja tunnid on saarlasel ikka sama pikad kui suurel maal ja ka avalikke ajanäitajaid leiab nii Kuressaarest kui üle Saaremaa.
Kuressaare raekoja tornikella lugu
Ajalooliselt võib ilmselt Kuresaare kõige tähtsamaks kellaks pidada raekoja fassaadil ilutsevat, mis jõudis sinna küll alles möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Selle kella lugu ulatub aga palju varasemasse aega – aastasse 1865, kui Miitavi (tänapäeval Jelgava) kellassepa Julius Voeltzke poolt valmistatud kellad said toona veel raekoda ehtinud harjatorni nelja külge paigaldatud. Kui XX sajandi kolmekümnendatel selgus, et torni konstruktsioon on omadega läbi, otsustati torn lammutada ning uut mitte ehitada. Üks kelladest rändas raekoja aknale portaalist vasakul ning ülejäänud viidi koduloomuuseumi. 1987 võttis uurmaaker ja peenmehhaanik Uldo Aarnis kõik kellad jälle ette ja pani Kuressaare esinduskella kokku peamiselt originaalosasid kasutades, aga puuduolevaid vidinaid ka näiteks sääreväristajalt laenates. Kella jaoks tehti raekoja fassaadile spetsiaalne süvend ja seal ta ilutseb tänase päevani. Kellapomm kaalub umbes 60 kilo ja üles sikutada tuleb seda umbes 3 korda kuus ehk iga kümne päeva tagant.
Ajahamba võit kellassepa üle
Miitavi meistril lasti kohendada ka Laurentiuse kiriku kella, mis on küll tublisti ajale vastu pidanud, aga hoolimata viimaste aastate värskenduskuurist ja mitmetest nibimistest spetsialistide poolt siiski peamiselt ajateibaid näitas. Et kella peamine eesmärk on ikkagi õiget aega näidata, siis 2021 aasta suvel tunnistas kogudus ajahamba võitu kellasseppade üle ning Eesti vanim mehaaniline tornikell sai elektroonilise sisu. Kell lööb täis- ja pooltunde.
Kohtume kella all
Kuressaare raekojast sajakonna sammu kaugusel aadressil Kauba tn 1 asuv Allimanni. Hiljem omanike järgi Pallopsoni majana tuntuks saanud nunnu kellatorniga maja on pärit 1899. aastast, seda kinnitab aastaarv tuulelipul. Tõenäoliselt samast aastast on pärit ka tornikell, mis restaureeriti maja sajandaks juubeliks ehk aastal 1999. Kuigi kõigil on tänapäeval kell käe peal või telefonis, ei ole millegipärast kuhugi kadunud komme määrata kokkusaamisi just avalike kellade juurde. Kuressaares sobiks selleks ideaalselt Pallopsoni kellatorn.
Kui päike näitab aega
Aastal 1937 kirjutas Postimees uudise Kuressaarest:
"Täielikuks uuenduseks on moodne rannahoone, mis tänavu avab oma süle päikese ja vee sõpradele. Hoone on esmajoones mõeldud neile, kes veedavad oma suvepuhkust mitte mudaravi otstarbel. Hoonel on päikeseküllased lamamisrõdud, ja erinevad riietusruumid daamidele ja härradele". Mille leht mainimata jätab, on rannahoone lähedusse rajatud päikesekell. Käekell maksis siis tubli teenistuja nädalapalga ja oh seda muret, kui mehhanismi peaks liiva või vett sattuma. Seega oli päikesekell vägagi praktiline rajatis daamidele ja härradele, kes käekella koju jättes õhuvanne ja merevett nautima läksid. Kuigi seda rannahoonet tänaseks enam olemaski ei ole, on päikesekell Kuressaare staadioni taga alles.
Teine kuulus saaremaine päikesekell on rajatud aastal 2009 Panga pangale. Selleks kasutas ettevõtja ja kohaliku elu eestvedaja Alver Sagur kunagise helgiheitja alust, millele paigaldatud Saaremaa marmorist ehk dolomiidist päikesekell kriipsutab alla Saaremaa kui Eesti kõige päikeselisema piirkonna staatust.
Ainulaadne kell kogu Euroopas.
Ja siia kellajutu lõpuks tahaksin ma ära märkida ühe märgilise rajatise veel. Kihelkonnalt leiab kellakoja, mis on tänaseks unikaalne ehitis mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Kui XVII sajandil hakkasid valdavalt ilma kellatornideta ehitatud kirikutest kellade riputamiseks rajatud kellarõdud tasapisi kaduma. Kuna kellad muutusi lihtsalt liiga suureks ja raskeks, siis hakati kelli rõdude asemel riputama kirikute juurde rajatud eraldi seisvatesse tornidesse või kodadesse. Koguduste majanduslikult kosudes ehitati kirikutele 18. ja 19. sajandil tornid peale või külge ning seega kadus ära eraldiseisvate kellatornide funktsioon. Need kisti maha ning nende materjal kasutati ehitusel ära. Kihelkonna kirik rajati XIII sajandil ning kellamäele eraldiseisva kellakoja ehitamise aastaks on peetud 1632, kuigi tegelikult võib ta olla ka mõnevõrra vanem. XIX sajandil ehitati Kihelkonna kirikule kellatorn, mis tegi temast Saaremaa kõrgeima hoone ja seda tiitlit kannab ta tänaseni. Õnneks jäeti vana kellakoda puutumata ja ta rõõmustab meie silma tänase päevani.
P.S. Lisaks majadel olevatele kelladele on Saaremaal ka üks maja, mille sees on kümneid ja kümneid kellasid. Sakla muuseumis on suvisel hooajal avatud Kella kohvik, kus pakutakse maitsvaid saiakesi kohalikelt pagaritelt.
Tekst: Olavi Antons
Kui soovid ka edaspidi lugeda kenasi lugusid Saaremaast ja saarlastest, siis liitu meie uudiskirjaga ja saadame sulle iga paari kuu tagant toredaid uudiseid ja artikleid.
