Teel Kuressaarest Kuivastu poole, kümmekond kilomeetrit linnast väljas Reomäel asub armas ja tegus nunnaklooster Püha Eelkäija Skiita, mille elanikud – maailma eri paigust pärit ja oma elu Jumala teenimisele pühendanud nunnad – on tuntud avatuse ja rõõmsameelsuse poolest. Külalislahkusest siin juba puudust ei ole!
Nunnadel on parasjagu mesilastarudega käed-jalad tööd täis, kui kloostri väravast sisse astun, ometi leiavad nad aja, et minuga vestelda. Mõistagi lähebki meie jutt kohe mesilaste peale. „Mesilastel on kloostrite ajaloos sügav tähendus,“ ütleb Püha Eelkäija Skiita Kreeka emakloostri eestseisja ehk gerontissa Theodekti, kes on mõneks ajaks Eestis viibimas. On ju mesilasedki töökad ning nende juhtimissüsteemgi sarnane kloostri omaga – nii nagu mesilasperel on mesilasema, on nunnakloostris eestseisja, mesilastarus elab koos üks kogukond ning sama ühtekuuluvad on ka kloostrielanikud.
Mesilastarusid on skiitas peetud juba mitu aastat. Esimesed tarud soetati kloostrisse 2014. aastal. Kloostri eestvedaja nunn Theofili lõpetas 2016. aastal Olustveres mesiniku eriala ning samal aastal pandi talvituma kaheksa mesilasperet. Praeguseks on perede arv kasvanud pea viiekümneni.
Mesilasi peetakse ka praktilisematel põhjustel. Mesilasvaha kasutatakse küünalde valmistamiseks, mett tarbitakse ise ja müüakse ka külalistele kaasa. Viimane on nunnadele üks olulisi sissetulekuallikaid.
Vestlus gerontissa Theodektiga on südamlik ja soe, ta räägib monastilisest elust, nunnade elukorraldusest ja kloostrielust. Monastiline elu on üks viisidest, kuidas minna tagasi koju. „Kus on meie kodu?“ arutleb gerontissa Theodekti. „See on koht, kus meid on loodud, kus paradiis on loodud. Meid on loodud paradiisis. Kloostreid leidub eri paigus üle ilma ja need on kohad, kus püüeldakse selle poole, et elada nagu paradiisis. See on koht, kus hoolitakse keskkonnast ja kus jagatakse armastust.“
Hoolivust on tunda kloostris tõepoolest igal hetkel. Pakutakse kohvi ja teed ning külaline võetakse väga soojalt vastu. Skiitas olles saab aeg teise mõõtme, see justkui peatub.
Nunnade elu
Nunnade elurütm on tihedalt seotud palvetamisega. Peale igapäevaste palvekordade peetakse liturgiaid, nädalas kord või vahel ka kahel korral on armulaud. Kusjuures jumalateenistustel on kloostri uksed avatud kõigile – igaüks, kelle süda kutsub, on oodatud.
Ka sel ajal, mil ma nunnadega juttu ajan, nad palvetavad: nunnadel on tavaks jutuajamise ajal ka vestluskaaslase eest palveid lugeda. Igal nunnal on oma lühike palve, mida öeldakse emakeeles ning samal ajal sõlmnööri sõrmitsedes.
Kohaliku kultuuriga kohanemine on samuti üks oluline osa kloostri elust. Tekstid, mida kasutatakse liturgiatel, on algselt kõik olnud kreeka keeles, kuid nunnad tegelevad pidevalt tekstide, laulude ja raamatute tõlkimisega. Nüüdseks on liturgiatel kuulda nii eesti kui ka kreeka keelt.
Peale kirikukalendri pühade tähistatakse erilise pidulikkusega nn templipühi – kloostri ja selle kiriku nimepühakute mälestuspäevi. Novembri lõpus on kloostrikiriku nimepühakule pühale Andreasele pühendatud jumalateenistus, mille järel istuvad kõik kirikus viibijad lauda pidulikuks sööminguks. Augusti lõpus on skiita templipüha – püha Eelkäija Johannese mälestuspäev.
Külalised on oodatud
Emakloostris Kreekas on pidevalt külalisi käimas, kuid Eestis on selleni veel pikk maa minna. Gerondissa Theodekti räägib loo eestlaslikust tagasihoidlikkusest: siin ei julge inimesed hoovi astuda ja uksele koputada. Pigem on selline eestlaslik ah-mis-ma-neid-ikka-tülitan diskreetsus.
Keelebarjääri ei pea pelgama. Nunnadega saab rääkida eesti keeles, kohalik keel on ära õpitud. Praegu elab kloostris viis nunna, kes pärit Eestist, Saksamaalt, Ameerikast, Kreekast.
Kloostri külastus on silmi ja südant avav. Jutu käigus tehakse palju nalja, kuid räägitakse ka lugusid, mis toovad pisara silma. Juttu jätkub kauemaks ja kõike ei saagi siia kirja panna. Oma silm on kuningas ning kõige ehedama kogemuse saab ikka ise kohale minnes. Neil, kes soovivad sügavamat kloostrikogemust, on võimalus ka skiitas elada. Kloostrisse saavad pikemaks ajaks jääda vaid naised ja siis tuleks jääda vähemalt kolmeks nädalaks. Sellele vaatamata ei pea mehed nunnakloostrisse minemist pelgama, kõik on oodatud! Muide, külalisi tervitab ning saadab teele koer Argo, kes on saanud nime kreeka mütoloogiast.
Infot Skiita kohta leiad siit.
Artikkel "Nunnaklooster Reomäel" avaldati esimest korda sihtkoha reisiajakirjas MO SAAREMAA, mida saab lugeda siit. Artikkel on lehekülgedel 80-83.
Artikli autor: Riine Rander
Fotode autor: Margit Kõrvits
