Kui olin väikene tüdruk, laulis vanaisa mulle: „Ju-liia, Su jäljed sambla sisse jäid.“ Me kõndisime koos pehmel samblal, mis siiski vaevu suutis peita kivist maapinda ja ei pida- nud olema teab mis ekspert leidmaks, et siin oli kunagi merepõhi. Hõredate puude, peamiselt saarte, pihlakate, pooppuude, ühe põdura kuid graatsilise metsistunud õunapuu ja kadakate vahelt vilkus meri, lummav valgus, mille sarnast kohtab harva. Isegi lapsel oli tunne, et see hetk kestab vaid viivu, sest on liiga ilus, et igaveseks jääda.
Hingematvalt kauneid ja kordumatuid hetki on siin Tagarannas veelgi. Iga päikesetõus ja iga päikeseloojang on eriline: päike lahkub koidikul merest kaluripaatide surina saatel, et siis õhtuehal jälle merega üheks saada – samas rütmis alustavad ja lõpetavad oma päeva merelinnud. Just mere ja metsa kooslus, see habras loodus – värvid, lõhnad, taevas ja tuul – on minu jaoks Saaremaa, eriti Tagaranna fenomen. Tagaranna ja Saaremaaga oma elu sidumine on elustiil. See on omalaadi mõttemaailm, täiesti teine olemine ja hingamine kui kuskil mujal, see on ka omamoodi sõltuvus.
Normaalsele inimesele tundub ju läbini hullumeelne, sootuks pöörane sõita tunde Tartust, Tallinnast või koguni välismaalt, et jõuda siia, lõpu otsa, karge mere ja kehva kivise maaga saarele, kus ometigi kasvavad väga maitsvad porgandid ja alatasa tuhiseb tuul. Heli Lääts olevat kunagi öelnud, et Väinatammil unustab ta kõik mandri mured ning iga kord tammi ületades ja valgeid luiki imetledes mõtlen sellele. Jah, tõsi see on, mis ei tähenda aga ilmtingimata muredest vabanemist, algavad lihtsalt teised mured, Saaremaa mured, aga muidugi ka rõõmud. Kui meil veel lapsi ei olnud, rügasime abikaasaga terve suve aias ja mere ääres tööd teha, kuni lõpuks avastasime võpsikut harvendades, et meil kasvab kaks kaunist kaske peaaegu mere ääres. Me polnud neid varem lihtsalt tähele pannudki, ainult vanaisa ja me endi istutatud kased õues olid aukohal. Asetasime siis aiatoolid kaldale ning istusime äsja leitud kaskede kõrvale merd ja õhtupäikest imetlema, kui taipasime, et koos päikesega loojus ka meie viimane puhkusepäev. Just siis, kui olime valmis lõpuks ometi tehtut ja ümbritsevat nautima, ootas ärasõit. Aga eks see õues rahmeldamine olnudki omamoodi puhkus, teistsugune igapäevasest leivatööst.
Ei mäletagi enam, millal esmakordselt Tagaranda jõudsin, tundub, nagu oleksin siin kogu aeg olnud, ilmselt oli esimene kord siis, kui olin nii väike, et ei saagi seda ise mäletada. Nii et olen peaaegu sündimisest saadik Tagarannaga tihedalt seotud. Olen õppinud ja töötanud, elanud erinevates riikides, linnades ja paikades, kuid juurte juurde Tagaranda alati tagasi tulnud. Tagaranna elanikud ja siinsed kalurid, kes pole mitte tavalised kalamehed, on alati olnud eriliselt vaimukad ja omamoodi vaimuinimesed, nad hoiavad omasid ja suhtuvad viisakalt võõrastesse. Tagaranna külaselts haaras innukalt kinni kohalike juurtega kirjaniku Maimu Bergi ideest korraldada külas kirjanduspäevi. Esimene kirjanduspäev leidis aset 2019. aasta suvel ja tõi kaasa Tagarannaga seotud kunstnike Hugo Mitti ja Aleksander Tarvise maalinäituse, ühislaulmise, lõputud hõrgutised, vestlused mitme tunnustatud kirjanikuga ning kulmineerus päikeseloojangul Doris Kareva ja Jaanika Lentsiuse luule-flöödipõimikuga. Tagaranna kirjanduspäev kutsub 2021. aastal jälle külla. Seekord on esinemised plaanis viia ka erinevate talude õue.
Ilmselt ei ole eeltoodut lugedes üllatav, et armastan Tagarannat jäägitult: siin oli minu lapsepõlve mängumaa – käbiloomade laut, linnusurnuaed sireli all, siin andsin ma lapsepõlves vihmaste ilmadega välja koduajakirja, õppisin ülikooli ja doktori eksamiteks, harisin väikest maalappi ja tegin esimesi aiatöid, kirjutasin õpikuid ja koos abikaasaga sõnaraamatut, katsetasime mehega purjetamist, õppisime sööma suitsutatud, praetud ja kuivatatud lesta. Siin kasvatasin lapsi. Siit olen terveks eluks kaasa võtnud vanaema õpetused, tema ütlused ja sõnavara.
Uhkusega kannan kohalikke rahvarõivaid ning seda nii laulupidudel lauldes kui ka pidulikel üritustel Eestis ja välismaal, kus see kaunis rõivas koos suursuguse tanuga erilist muljet avaldab. Mustjala kirikus olen ristitud, leeritatud, laulatatud, lasknud ristida noorima poja. Ükski minu lastest ei kujuta ette oma elu ilma Tagarannata – nad ihkavad siia ja puhkevad siin õitsele, tähistades nii sünnipäevi kui ka jõule. Igal aastaajal, iga ilmaga on siin hea ja soe olla – külmal, kargel ja sinilillerohkel kevadel, kibuvitsa- ja pihlamarjapunasel kuldsel sügisel ja ka hirmuäratavas tormis.
Minu soovitus seoses Saaremaaga: kui vähegi võimalik, tule Tagaranna kirjanduspäevale, veendu ja üllatu, kuidas selles väikeses lõpu otsas vaim lendab!
