Koordinaadid 57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala 11,88 km²
Pikkus 5,5 km
Laius 3,5 km
Kuressaarde 70, Pärnusse 96 ja Kihnu saareni 54 km.
Kolka neem (Läti) 37km.
Rannajoone pikkus 24,17 km
Kõrgeim koht Håubjärre (28 m)
Elanikke talvel ca 60, suvel ca 150
Lend üle käopesa
Mai algusest oktoobri lõpuni saab Ruhnu nii mandrilt (Pärnu ja Munalaiu sadamast) kui Saaremaalt (Roomassaare sadamast) laevaga. Sügisest kevadeni on ainukeseks regulaarseks transpordivahendiks 8 reisijakohaga lennuk, mis kurseerib neljal päeval nädalas Kuressaare ja Ruhnu vahet. Kui ilm laseb. Sama lennukiga veetakse talvel kohale ka kogu kaup saare kahe poe jaoks. Mulle iseenesest meresõit meeldib, aga ma pean ütlema, et see kõigest paarkümmend minutit väldanud sööst üle vetevälja oli ühtviisi nii äärmiselt mugav kui ühtlasi sürreaalne kogemus. Minu eelmine dessant Ruhnu toimus nimelt eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate esimesel poolel ja Pärnu kaudu meritsi. Ruhnu minnes oli meri kangesti karvane, tuul ja laine vastane ning sellest johtuvalt laevatekk ja trümm merevett ning okset täis ja see sõit vältas see vist oma kümmekond tundi. Igatahes mäletan ma üht neidist pühalikult vandumas, et kui see ime peaks sündima, et me kunagi pärale jõuame, siis temast saab ruhnlane, sest teist korda ta seda endaga teha ei lase. Olgu öeldud, et ruhnlast temast ei saanud ei siis ega minu teada hiljemgi. Nagu pöördub varem või hiljem tuul, nii ka inimese meel.
Picasso ja teised kunstnikud
Lennukisõidust veel niipalju, et lisaks kahejalgsetele suundus väikesele saarepuhkusele ka kass nimega Picasso. Kui te pole tähele pannud, siis ma ütlen teile, et saared tõmbavad kunstnikke ligi nagu magnetiga. Ja muusikuid. Ja näitlejaid. Ja kirjanikke. Ühesõnaga loomeinimesi. Paljud nendest on endale koguni suveelamise soetanud mõne suurema või väiksema saare peale. Ja nii mõnigi ongi linnamelust saarele äragi kolinud. Miks see nii on, selle kohta on mul oma teooria. See tuleb minu arvates sellest, et kui maailm hakkab tasapisi – õigupoolest viimastel kümnenditel küll tuure üles võttes hulluks minema, siis otsib tundlikum natuur tuge ja kaitset keskkonnast, mis on oma olemuselt loomulikum.
Saarelised kogukonnad on nimelt sajanditega loonud oma olemise mustri, mis on vajalik isoleerituses ellujäämiseks. Need on nagu suured kärgpered, kus minnakse riidu ja lepitakse, eks kantakse ka kauna, aga siiski ollakse üksteise jaoks olemas, ollakse kogukond, sest nii on loomulik, see on sajandeid nii olnud. Põlvkonnad vahetuvad, aga muster jääb, sest saarelisus dikteerib selle.
Samal ajal suurel maal võidakse kirjutada muuhulgas nii: „Kuigi pääs saarele on pika meretee tõttu raskendatud, ei tunne siinne elanikkond end enam lahutatuna muust maailmast. Ta on ümbritsetud partei ja valitsuse igakülgsest hoolitsusest“. Ma ei ole seda omast peast välja mõelnud, see on Ruhnu kohta käiv tsitaat 1954 aasta Pärnu Kommunistist. Saate aru, mida ma silmas pean?
Kunstnik Ann Jõersil näiteks õnnestus juba möödunud sajandi kuuekümnendatel soetada suvilaks Ruhnu endine poemaja suvilaks. Umbes samal ajal muide soetas Lääne-Bullersi talu graafik Gita Teearu, Buldersi talu aga metallikunstnik Tõnu Lauk.
Ann Jõersi tütar Luise veetis suved Ruhnus lapsepõlvest saati ja kui ta juba täiskasvanuna südame saarlasele kaotas, aga Saaremale kolimine kuigi ahvatlev ei tundunud, samas peiu jällegi ei tahtnud pealinna elust midagi kuulda, siis kolisidki hoopis mõlemad – Ruhnu. Tasapisi hakkas Luise suvitajatele majutust pakkuma, siis avas poe ja pagaritöökoja, kohendas tasapisi aidad ja isegi lambalauda puhkemajadeks ning just Luise majandatava Liise talu valisingi ma oma dessandi magalaks. Soovitan Liise talu tuliselt iseäranis neile, kes Ruhnu ellu sügavamat sissevaadet soovivad. Miks, seletan ma teile natuke hiljem.
Ruhnu on saar, kus kirikuõpetaja müüb taevasse pileteid.
Mulle on lubanud saart näitama tulla vallavanem Andre, kes vajaduse tekkides teebki külalistele giidi. Vallavanem-giid Andre on ühtlasi muide ka kiirabitöötaja. Ruhnu kirikuõpetaja Jaanus aga müüb lennuväljal pileteid ja kaalub teie pagasi üle ja on veel vallavalitsus tegev. Saarel teevad kõik seda, mis tarvis.
Andre on sõna kõige otseses mõttes giid ja vallavanem samal ajal. Ma pole ammu (kui üldse) näinud inimest, kes niipalju telefoniga räägib ja poole päeva jooksul saan ma lisaks Ruhnu minevikule ja tulevikule korraliku ettekujutuse ka sellest, mille kõigega üks vallavanem hommikust tegelema õhtuni peab. Siit väike hoiatus vallavanamaks ihalejaile: närvid peavad olema terasest ja telefoni aku korralik.
Üheskooskõnnime tiiru mööda talveunes tukkuvat sadamat, kus märtsikuus peremehetsevad kormoranid ja merele pääsemisest unistab kai ääres seisev sini-valge laev. „Üle hulga aja on Ruhnu meestel jälle oma laev“ ütleb Andre mulle. (Ja siis telefonitorusse: „Ei see polnud sulle“). Suve ootavad sadamakohvik Yljes ja Kultuuriait. Siis vaatame üle tankla, mis on vallavalitsusel ristiks kaelas, sest „kütuse jaemüük pole nüüd küll see, millega vallavalitsus tegelema peaks“, nagu Andre tähendab. Aga samas näitab Andre kohe kätte ka värskete kändudega platsi, kuhu veel selle aastal kopp sisse lüüakse – siia kerkib peatselt igati nõuetekohane tankla, millel olla juba operaatorgi olemas. Samuti hakatakse ehitama suuremat hoonet kogu saare päästetehnikale, sest praegused olud on ammu ajale jalgu ning tehnikale sõna kõige otsesemas kitsaks jäänud – minu jaoks jäigi mõistatuseks, kuidas see tuletõrjeauto sellest ukseavast sisse-välja mahub, eriti kui kiire juhtub olema (mida ptui-ptui! ju tuletõrje auto puhul siiski eeldada võib). Ja siis ootavad meid kirikud keset küla. Kuulus Eesti vanim puitehitis (1644) ehk vana kirik ja sellest kolme meetri kaugusele ehitatud uus kivihoone, mis on pisut pealt saja aasta vana. Et puukirik sajandeile nii hästi vastu on löönud, arvatakse tulenevat kahest faktorist. Esiteks on ta ehitatud peamiselt second-hand materjalist, nimelt aakrikust ehk rannale uhutud materjalist. Puitu imbunud sool koos hülgerasvaga lihtsalt ei maitse igasugu sitikate vastsetele. Kirikaia lääbakil katusristide juurde seletas Andre, et neid ei kohendata meelega. Ajahambal kulub 60-70 aastat, et ristist jagu saada ja siis on maapealsetel ka teada, et samale platsile võib jälle matta, kirikuaed ei ole ju kummist. Tähelepanuväärne on suur katusrist, millel mälestusplaat ütleb, et see on kõikidele ruhnurootslastele, kes kirikuaias puhkavad koos ruunikirjast tuletatud peremärkidega – kokku 52.
Ma mõtlen praost Harry Reinu peale, kes oma elu viimased kakskümmnd aastat teenis Ruhnu kogudust – peaaegu selle päevani välja, kui ta 90 aastasena oma Issanda juurde ära kutsuti aastal 2017. Jumalasulane Harri-Johannes pidas teenistusi ka siis, kui ta oli ainus inimhing kirikus, sest nagu ta ise kinnitas – kus iganes teenistust peetakse, ei ole kirik kunagi tühi, Issand ja inglid on samuti kohal. Nagu ma Andre jutust aru saan, on need ajad nüüdseks möödas, kus õpetaja vaid inglitele jutlust luges.
Kui lapsi on on rohkem kui õpetajaid, siis on juba hästi.
Vanast pastoraadihoonest on peale põhjalikku remonti saanud otsekui Bullerby raamatutest pärit koolimaja, me teeme Andrega kooli köögis väikese kohvipausi ja suundume vallamajja. Kogu igapävase nibimise ja korraldamise on vallavanema peamine mure, kuidas saada saarele rohkem püsielanikke. Soovitavalt väikeste lastega, et kool püsiks. Sel õppeaastal nühib Ruhnu koolis (ja nagu sel aastal igal pool – vahelduva eduga ka koduõppes) koolipinki 12 last, mis Ruhnu kohta ei ole sugugi halb seis. Aga on lähiminevikus ka aegu olnud, kus õpetajaid ongi rohkem kui õpilasi. Mul on siinkohal lugejale väike vihje – praegu otsib Andre rahvamajja tegusat juhatajat. Nagu Ruhnus kombeks, saab rahvamaja juhataja ilmselt mõnedki ametid veel kraesse, igav tal ei hakka.
Muuseumijuhataja-giid-lambakasvataja Ruth
Siis saabub muuseumijuhataja Ruth, kes võtab mu ringitalutamise üle ja vallavanem saab lõpuks ometi oma tööle keskenduda. Me alustame Ruthi kuningriigist ehk muuseumist. Ma palun end kohelda keskmisest kitsama silmaringiga kodanikuna, kellele kõike a-st ja b-st seletama peab ja Ruth veab kopsud õhku täis. Ta hakkab päris kaugelt pihta ehk siis nii kaugelt kui teadaolev ajaskaala võimaldab. Kiviaegsete hülgeküttide tegutsemisjälgi on Ruhnust leitud ühtekokku kuuest kohast, vanimad on dateeritud aastasse 5300 e.m.a. ehk 7300 aasta vanuseks. Ruhnu oli sellel ajal palju väiksem, merest ulatus välja vaid saare kõrgem ja hobuseraua kujuline osa. Nüüd teeme kuue tuhande aastase hüppe edasi viikingiaega, kui hülgeküttimisele oli lisandunud põlluharimine. Sealt edasi sujuvalt keskaega, täpsemalt 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjani, mis on Ruhnu esimeseks kirjalikuks ära märkimiseks ja sellest vabaduskirjast saab aimu, et ruhnlastel on õigus elada rootsi õiguse järgi. Esimene Ruhnu kaart on õigupoolest kõigest skits ja pärineb aastast 1628. Kõik kohanimed on Ruhnus ju samuti rootsikeelsed ja enamus ei jää mulle kohe meeldegi.
1710 saabub saarele must surm ehk katk ja niidab pea kolmesajast saareelanikust 213. Maetakse nad saare lääneossa Holma liivasesse pinda ja tõenäoliselt selle katkusurnuaia väravasse istutatakse kaks künnapuud, mis nüüd kannavad nõiapuude tabavat tiitlit.
18 saj keskel ja 19 saj alguses laastavad tormid Ruhnut halastamatult, enamus maju jääb katuseta, aga ikka ja jälle ehitavad ruhnlased oma elud taas üles ja 19 saj keskpaigas on ruhnlasi rekordarv – kokku peaaegu 400 inimest.
1919 keelitab noore riigi diplomaatiline missioon tsaaririigist ripakile jäänud umbusklikud ja umbkeelsed hülgeküttidest ruhnlased Eesti Vabariigi koosseisu. Sugugi mitte viimast rolli ei mänginud lätlaste ülemängimises (kes samuti Ruhnut noolisid ja olid oma püüdlustes ehk meeleheitlikumadki, kuna neil pole ühtegi saart ja Ruhnut ümbritsev Liivi laht oli 20 sajandi alguses ka strateegiliselt hoopis teise kaaluga kui täna, arvestades kasvõi lätlaste pealinna asukohta ) meie riigikassast eraldatud vahendid, mille eest osteti ära ruhnlaste märkimisväärsed hülgerasva varud, mis ilmasõja ajal turustamata olid jäänud.
Ruth näitab mulle Ruhnu mehe rahvarõivaid, mis olid iseloomulike kantide tõttu hõlpsasti ära tuntavad ja ruhnlastele ülemere laatadel kaupa tehes nii õnnistuseks kui õnnetuseks – sõltuvalt sellest, mida ta müüs. Kui ruhnlane müüs lootsikut ehk „lodjat“ oli teada, et Ruhnu meeste töö on korralik, paat tubli ja tiht ja maksti nurisemata küsitud hinda. Juhtus ruhnlasel aga härjavärss või mullikas müügiks olemas, siis laideti looma ja kaubeldi et keel vestil – oli ju selge, et ega hallivatimees temaga üle mere tagasi ikka ei lähe.
Me räägime veel kahtlemata kõige märgilisemast päevast Ruhnu ajaloos – 04.08.1944, kui sisuliselt kogu Ruhnu elanikkond (vaid kaks peret keeldus minemast) oma kodusaare venelaste hirmus maha jättis ja mootorpurjekal Juhan Rootsi sõitis. Ja hülgeküttimisest ja naiste diskrimineerimisest sellises ulatuses ja sellisel määral, mis tänapäeval ennekuulmatu. Neid näiteid on palju, ma siinkohal peatun ühel. Ruhnus olid meestetööd ja naistetööd. Meestetöid võis häda korral ka naine ära õiendada, aga seda ei olnud, et mõni Ruhnu mees ennast naistetööga madaldaks. Nii oligi uuel kodumaal mõnegi mehepoja suurim häda selles, et väärikus kisti ribadeks – pandi näiteks lüpsma. Vaesekesed.
Ma ikka ühe toon veel. Kui kasvõi üks meeshing oli kirikusse jäänud, istusid naised vagusi ja ootasid, kuni see viimanegi püksikandja oli lahkunud, siis alles oli neil voli väljuda.
Siis vaatame me üle paar aastat tagasi valmis saanud suitsusauna (kui olete Ruhnu minemas ja teil isutab suitsusauna minna, siis helistage Ruthile aegsasti ette, sest selle kerise kütmine võtab terve päeva) ja taastamisel oleva Korsi talu küüraka pikkmaja, mis omalaadsetest on ainuke, mis säilinud. 1969 aasta orkaan (iilid puhanguti 200 km tunnis) peksis saare segi.Lisaks sadama, laevade ja suure osa metsa hävitamisele pillutas tuul vanade hoonete pudedaid katuseid nagu puulehti laiali ja selle, mis maru oli püsti jätnud, tõmbas hiljem traktor maatasa. Tormist laastatud saar aga jooksis inimestest tühjaks kõigest mõne aasta jooksul.
Me liigume läbi Korsi pikkmaja ja Ruth räägib, mis ühes või teises ruumis omal ajal oli ja loodetavasti jälle olema saab ja ma kuulan suu ammuli lugusid sellest, et kui majja tuli minia või koduväi, siis poolitati maja pikkupidi kas laudadest seinte või teinekord lihtsalt nööriga. See seletab ka selle mõistatuse, miks peremärke on rohkem kui talusid – oldi ja elati küll ühe katuse all, aga eraldi majaservades, eraldi leivas ja eraldi majapidamis- ja tööriistadega.
Üle vaatamist ootab metallist tuletorn, mis sai püsti aastaks 1877 ja mille juppide rannast kohale vedamiseks ehitati Limo rannast spetsiaalne munakivitee. Limo rannas on luidete vahel veel lund, kümblustünni põhjas on korralik kiht jääd ja keegi on majustanud linnukorjuse kallal. Ruth räägib, et Ruhnu on niipalju rebaseid siginenud, et juba viivad lambatallesid otse inimese nina alt minema. Aga Ruhnus pole rästikuid ega mutte.
Kui Ruth mu Liise tallu ära viib, on minu öömaja alune pood lõunapausi järel jälle avatud. Poe ees aga on rookatustega paviljonid, kus saab jalga puhata, kurku kasta ja pealt kuulata, mida kohalikud jõrmid mehed räägivad. Minu kuuldes räägiti kahest asjast. Kännuraha ja kirikumetsast puude tegemine oli üks teema ja teine oli erinevate pesakastide lennuavade suurused. Ma sain teada, et rasvatihane on igavene nahaal ja seepärast tuleks osad pesakastid teha maksimaalselt 25 millimeetrise lennuavaga, siis on sinitihastel ka lootust.
Järgmise päeva hommikul ehmatab perenaine Luise mind teatega, et Kuressaares pole lennuilma ja pangu ma igaks juhuks vaim valmis, et ma ei saagi sel päeval tagasi. Meretagune asi ikkagi. Õnneks klaarib pealelõunaks niipalju ära, et lennuk siiski tuleb Ruhnu ja lendab kohe tagasi ka.
Ma poen raudlinnu kõhtu, peaaegu hoogu võtmata hüppab ta nagu pesa äärelt õhku mere kohale ja juba sukeldume me piimakisseli sisse, mis taandub alles siis, kui Saaremaale ligineme.
Ja kas polegi mitte sobilik mõelda Ruhnust kui pesast. Keset merd asuvast pesast, mida on armutult rappinud saatus ja stiihia, kuid ikka on ta seal alles ja ootab. Ootab uusi pesale laskujaid, lootuses et mõni neist ka muneb ja seal pojadki suureks kasvatab. Olgugi, et nad tiibade kandes ikka laia ilma rändavad, sest elu on nii seatud. Aga ehk nii mõnigi pöördub ka tagasi.
Alusta siit:
Veel mõned numbrid:
1919 – 13 140 marga eest osteti ruhnlastelt 644 puuda ja 25 naela (ca 10,5 tonni) hülgerasva
Seda oli vähem kui ühe Asutava Kogu liikme aastapalk
1927 – Kõik ruhnlased saavad perekonnanimed.
1953 – Ruhnu jõuab esimene auto: sõjaväelaste veoauto ZIS-150, seda valvab mingil hämaral põhjusel ööpäevaringselt sõdur. Hajevil lugejale meeldetuletuseks, et Ruhnu on saar.
1958 – GOELRO plaan ehk kogu maa elektrifitseerimine saab Ruhnuski täidetud – kõigis majapidamistes on nüüd elekter.
1959 – Ruhnu ehitatakse esimene vannituba ja see au saab osaks koolimajale.
1969 – Ruhnu tuuakse esimene sõiduauto: Moskvich 401
Autor tänab ja tervitab:
Ruhnu vallavalitsust ja vallavanemat Andre Nõu
Rannarootsi Muuseumi filiaal Ruhnu Muuseumit ja Ruth Keskpaika
Liise talu ja Luise Maria Jõersi…ja kõiki ülejäänud ruhnlasi ka.