Autor: Aare Verliin
Ahoi ilmarahvas!
Hallhüljes Holger tervitab teid siit, rannaäärse laia kivi otsast! Juba mitmeid aastaid on see minu armastatud lesimispaik olnud. Päeval kütab päike kivi kenasti soojaks, siis on siin mõnus pikutada ja lainete loksumist kuulata. Mõnikord tuleb isegi tukastus peale. Ümberringi on lage vesi ja nii ei saa keegi mulle salaja liiga lähedale ka hiilida, sest kuulmine on mul väga terane. Aeg-ajalt, kui nälg näpistama hakkab, siis kuulatangi, ega ometi eemalt külasadama poolt aerude naksumist või mootorimürinat kosta ole. Vaiksetel õhtutel ongi tihti mitu paati merele tulemas. Veel tunnike või paar kannatust – siis on kalamehed võrgud merre lasknud ja sadamasse tagasi pöördunud. Nüüd on õige aeg mere peal kaugele näha olevad punased võrgulipud üles otsida ja enne pimedat võrkude rivi läbi ujuda. Nii võib tulla õhtueine kätte hulga kergema vaevaga, kui ise kalu mööda merd taga otsides. Eriti meeldivad mulle õrna lihaga siiad ja forellid, kes vabas vees kipuvad muidu sageli minu käest minema lipsama. Võrgukaladega seda muret pole – siin saab süüa nii palju, kui kere kannatab. Öösel puhkan ja varahommikul võtan veel veidi einet. Vahel kipuvad kalamehed muidugi liiga kärsitud olema ja proovivad otse minu nina eest võrku koos kaladega paati tirida. Siis on meil mõnikord isegi köievedamiseks läinud ja inimesed paadis millegipärast valjult lärmama hakanud.
Aga olgu pealegi, meri on siinkandis ju tihti tormine ja sellistel päevadel kalamehed nina välja ei pista. Mina ja teised hallhülged saame siis ka omal jõul suurepäraselt hakkama. Väiksemad kalad, nagu räimed või kilud, neelan kohe sealsamas vee all. Kui aga mõni suurem tursk või säinas õnnestub kinni krabada, siis tulen siis veepinnale, võtan siis kala loibade vahele ja söön ära.
Ma sündisin külmal talveajal keset avamerd asuval lagedal kivisel laiukesel. Olin väga priske beebi ja kaalusin juba ilmale tulles umbes 15 kilogrammi – enam kui kolm korda rohkem kui vastsündinud inimlapsed! Minu emapiim on erakordselt toitev – selle rasvasisaldus on umbes kaks korda kõrgem kui vahukoorel. Seetõttu kosusin juba esimestest elupäevadest tublisti ja kasvasin iga päevaga 1–2 kilogrammi võrra raskemaks. Juba kuu aja pärast pudenes mu kehalt maha pehme valge titekarv ja sain alustada iseseisvat mereelu. Nüüd olen juba üle kahekümne aasta ära näinud ja ligi kahe ja poole meetri pikkuseks toredaks loomaks kasvanud. Kaalu on mul juba samuti omajagu – umbes 250 kilogrammi ligi. Olen tubli ujuja ja võiksin isegi Läänemere kõige sügavamas kohas, 459 meetri sügavuses Landsorti süvikus põhjani sukelduda. Meie, hallhülged, suudame hinge kinni pidada paarkümmend minutit ja oleme Atlandi ookeanis isegi 477 meetri sügavusele jõudnud. Vahel tuleb tahtmine pikem mereretk teha, siis olen käinud külas näiteks Rootsi ja Soome ranniku hüljestel.
Eestis on hea elada ja meil, hüljestel läheb siinsetel rannikutel päris hästi. Kui eelmise sajandi keskel oli eluolu vahepeal päris kehv, sest hülgejahti peeti palju, vesi oli reostunud ja pisikesi hülgepoegi sündis vähe, siis uuel sajandil on asjad jõudsalt paranenud. Sajandivahetuse paiku oli meid Läänemeres 10 000, kuid nüüd on meid juba enam kui neli korda rohkem – 2021. aastal loeti kokku 42 000 hallhüljest! Ainuüksi Eesti rannikul loendati eelmisel aastal kokku 6031 hallhüljest. Praegu elab meid Eestis neli korda rohkem kui ilveseid, hunte ja karusid kokku! Nii et kui mind näha tahad, siis tule aga mere äärde. On üsna suur võimalus, et ma sulle siit mõnusa kivi pealt loivaga lehvitan!
Mind võid kohata hülgevaatlusretkel! Parim aeg selleks on mai algusest juuli lõpuni. Uuri lisa retkede kohta siit või siit.
Pisikesed hülgepojad sünnivad kevadel – pesitsusrahu ei tohi küll segada, aga pisikesi hülgepoegi saad vaadata hülgekaamerast.