Kuressaare vahetus läheduses asuv Abruka on ideaalne sihtkoht ühepäevareisiks. Muidugi on rangelt soovituslik jääda saarele ikka kauemaks. Linnahõngule kontrastiks pakub Abruka hoopis teistsuguse elamuse. Kirjanik Jüri Tuuliku sõnul on Abruka kena “meretagune asi”.
KUIDAS ABRUKALE SAAB?
Liinilaevaga
Purjelaevaga Sophia
Purjelaevaga Delphine
Oma alusega Abruka jahisadamasse
Meeltespaa, mida Abruka pakub
Saaremaa pealinnast lühikese meresõidu järel leiadki end Abrukalt, mis meite oma Aruba. Vast pole eksootiline see kõige-kõigem sõna, ent alaline ja teatav müstilisuse loor on saarel vägagi tuntav. Ja oi, kui võluv see on. Just seal saad näha Euroopa kõige põhjapoolsemat kaitsealust laialehist salumetsa, mida ehk isegi võiks Abruka džungliks kutsuda. Abruka on koht, kus juhtub palju sellist, mis mujal tingimata teoks ei saa.
Kuidas saar maitseb?
Kui keegi paluks kirjeldada Abruka maitset, siis oleks sel kindlasti tuntav pähkli maitse, sest saarel on palju sarapuid, mis kandvad ja andvad. Karulaugupõllud, mis metsaapteegi ühed esimesed kevadekuulutajad, annavad iseäraliku terava noodi. Kindlasti võib kohalike maitsete gurmaan äratuntava nüansina tunda saare mekis ka räime, kes üks “pisike kena kala”. Ja muidugi ei saa unustada koorese või maiku.
Abruka või oli omal ajal tõega tuntud. Sellel oli eriline oma maitse, millel lausa võime tuua silme ette pilt rammusa rannakarjamaa õnnelikest vissidest. Idülliline, kas pole. Veel eelmise sajandi 60–70ndatel saadeti võid Abrukalt linna ühes kala ja heinaga. Hinnas oli ka perenaiste küpsetatud leib, millel iseloomulik magushapu maitse. Kusjuures igal küpsetajal oli miski oma väike knihv – nii sai leiva omaduste järgi öelda, millise pere leivaga tegemist.
Täitsa Abruka
Abrukal on kõik tarvilik peo peal. Midagi pole üle, aga puudust kah pole millestki. Siia on ära mahtunud ja oma päris olemise koha leidnud mitmed loomingulised inimesed. Inspiratsiooni kogunud Abruka külaelu kõikidest lihtsuse ja keerukuse tahkudest. Ruumi on jäänud ka seletamatule ja salalisele, mis vürtsiks argisele. Lahkudes võid märgata sadamakail esmapilgul rohkem kohalikke, kui ehk asja oleks. Eks saarel peabki natuke kauem olema, teadmaks, et uudiste nõutamine-jagamine ja törts juttu võib peita asisuse kõrgemat vormi. Ja sadam “meretaguse asja” väravana on alati koht, kuhu asja teha. Sest seal juhtub.
Kohalik soovitab:
- Luusida Abruka laialehises salumetsas ja vaadata üle Lippmäe pärn; kujutada end põliselanikuks või maadeavastajaks või… olgu ainsaks piiride seadjaks So kujutlusvõime.
- Sumbata läbi vee Abruka külje all olevale Vahase saarele ja vallutada sealsed hiidrahnud.
- Sosistada oma südamesoov helisevale kivile.
- Uudistada Abruka muuseumis, et mõista kohalike elu ja olu läbi aegade.
- Einestada Sadama kohvikus.
- Hiljuti avatud Abruka kabelisse sisse astuda ja lubada väike vaikusehetk ja mõttepaus.
Rohkem infot Abruka kodulehel
